Sisukord
Elu
Postimees

Valju käraga korda pidav seltsinguline suleline

2 min lugemist
Kaunis ­tumepruun peasulestik pole püsiv: sulgimise järel muutub naerukajaka pea valgeks ja silma taha jääb ainult tumedam ­laiguke. FOTO: Karl Adami

Enamiku lapsepõlvest veetsin Tallinnas suurte kivimajade keskel. Ehk tuleb see paljudele üllatusena, kuid minu meelest leidus selles näiliselt elutus paigas vastavalt aastaajale rohkelt elusloodust. Nõnda luurasin fotohuvi tärgates kivihoonete vahel tühermaadel nurmkanu, jälgisin punetavatel pihlakatel tegutsevaid siidisabu ja hallrästaid ning ootasin lumesula järel tagasi lärmakaid naerukajakaid, kes sageli olid mu kooliteelgi.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Naerukajakad saabusid enamasti märtsi lõpus, sooja talve järel aga isegi juba märtsi alguses. Minule tähistas nende kajaklaste saabumine sisemaale otsekui kevade tulekut ning oli kuldnokkade ja suitsupääsukeste naasmise kõrval üks esimesi loodusmärke, mida tundma õppisin. Kuna vesi taandus tühermaal laiuvatelt lompidelt üsna pea, leidsid naerukajakad pesapaigad mujalt.

Peaaegu hakisuurune, heleda keha ja tumepruuni peasulesti­kuga naerukajakas on minu silmis üks meie kenamaid kajakaid. Kaunis tumepruun peasulestik pole tal aga püsiv. Nimelt muutub sulgimise järel naerukajaka pea valgeks ja silma taha jääb ­ainult tumedam laiguke, kuid nokk ja jalad püsivad punakad.

22.02.2020 27.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto