Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/11/17/15727610t1hb508.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/02/25/12971598t1h2adb.jpg)
Aleksandrikoogil on võimas vägi. Või siis pikk säilivusaeg. Kui varemgi omapäraseid argielust laenatud lõuendeid, nagu näiteks õhupall-patju, ühiskonnakriitiliste teoste loomiseks kasutanud Sandra Jõgeva sättis Fotofesti avamisel kuu tagasi roosa suhkruglasuuriga kaetud seitsme surmapatu koogid üles Pärnu keskraamatukokku, ei julgenud küll uskuda, et need peavad seal veebruari lõpuni vastu.
Raamatukogu lugemissaali kõrval enamasti autoriehteid, portselani või nahkehistöid eksponeerivate vitriinide klaasmüürist ei pääse läbi ükski magusasõbrast vandaali käsi. Igaks juhuks astus Jõgeva siiski enne advokaadi juurest läbi. Mitte maiasmokkade, vaid sõnumite ja piltide pärast, mis ta oma fotokunstiteostele panna lasi.