Briti virtuoos Matthew Hunt suunab noori pillimängust rõõmu tundma

Matthew Hunt esitab Pärnu linnaorkestri kontserdil “Õhtu virtuoosidega” möödunud sajandi Ameerika muusika tähtteost: Aaron Coplandi klarnetikontserti. Muusiku sõnutsi on tal teos juba veres, sest aastatega on seda korduvalt esitatud. Foto: Carine Isand

Lahkume Pärnust kella 15.30 paiku. Ilm on ilus. Kohvikuaknast paistavad kollased tulbid. Õues siristavad linnud. Kevad mis kevad. Ilmaprognoosi kiigata ei tule mõttessegi: küll see nädal samaviisi jätkub.

Kell 17.15 jõuame Tallinna lennujaama, mille mitmekorruselist parklat ilmestavad Eesti vanasõnad-kõnekäänud ja fotod laulu- ja tantsupeost. Need jäävad kohe silma. Usume, et kaunistused püüavad väliskülalisegi pilku.

Pärnu linnaorkestri produtsendi Helen Erastusega läheme kohtuma mehega, kelle peame ära tundma pildi järgi. Teame, et tal on hallikasmustad lokkis juuksed. Ta tuleb Manchesterist. Kindlasti on külalisel kaenlas pillikott. Iga kord, kui uksed avanevad, piilume uudishimulikult. Kas ta ikka jõudis kohale?

Jõudis. Otsides meidki.

Kodune Pärnu

“Teate, lendasin Tallinna kaheksandat korda. Ja on suurepärane, et alati on mul keegi lennujaamas vastas,” väljendab rõõmu Briti klarnetist Matthew Hunt, kes ­täna mängib linnaorkestri kontserdil “Õhtu virtuoosidega”. Pärnu ega siinse kontserdimaja lava pole britile võõrad. Nimelt on ta seitse korda osalenud Pärnu muusikafestivalil ja tunneb end siin mugavalt.

“Kui suvel saabun, helistan kohe rattarendifirmasse. Mu telefonis on isegi kontakt Pärnu Bike (Pärnu Ratas, L. V.),” märgib Hunt autos, meenutades vahvaid seiku.

Muusikut lummab meie linn ja rand. Võlutud on teisedki maailma tipud, kellest nii mõnigi leidnud tee siia dirigent Paavo Järvi kutsel.

“Iga kontsert Pärnus on olnud sündmus. Siiatulek on mingis mõttes kui koju naasmine. Mind on omaks võetud. Tunnen end eestlasena,” avaldab Hunt heameelt. Ent talvist Pärnut pole ta näinud. Justkui tellitult katab ­suvepealinna praegu lumevaip.

Õnnesärgis sündinud

Hunt pärineb musikaalsest perest: mõlemad vanemad mängisid pilli. Instrumendi õppimine tundus loomulik. Ta meenutab härdalt aega, mil Suurbritannia koolides oli komme alustada päeva lauluga. Praegu tehakse seda üha vähem. Hiilata ei ole õpetajategagi, kes oskavad mängida klaverit.