Oleme füüsiliselt ja vaimselt terved, ent tegeleme tihti tühja-tähjaga. Suuname energiat teiste haavamisse: lööme ja vajutame kaaslaste valusatele punktidele. Viskame sõnakive ja alandame. Otsime viise teistele ära teha. Lösutame diivanil ja nähvame isale.
Tellijale
Art brut‘i meistri Aivar Kurvitsa sõnad liuglevad pintslitõmmetes
Kasutame oma tervist, võimalust rääkida ja joosta, rumalalt.
Meiega elavad inimesed, kelle iga päev möödub puuduste ja takistuste kiuste. Kuid sellest olenemata tundub, et nad suudavad tihti palju rohkem kui meie. Võib-olla on praegune inimene lihtsalt mugav ega viitsi pingutada.
Siis näeme, et suure osa elust laste- ja hooldekodudes veetnud meie kandi kunstnik Aivar Kurvits avab Stockholmis näituse, ja vaatame endale otsa. Just inimesed nagu Kurvits mõjuvad tihti inspireerivamalt kui maailma suured liidrid. Tal pole ette näidata ülikoolidiplomeid. Ta ei astu inimeste ette uhkes ülikonnas ega kasuta keerulisi sõnu. Mehe mõtted on peidus kunstis ja liuglevad pintslitõmmetes.