Sisukord
Elu
Postimees

Reibas porr laulab üle pika aja

3 min lugemist
Kuusetüvel liikudes ei eristu vaatleja suunal seljaga olev porr puukoorest. FOTO: Karl Adami

Viimastel nädalatel on linnud aina häälekamaks muutunud. Alles hiljuti olin tunnistajaks kolmele sookurepaarile, kes üle lumeväljade lasid trompetihelisid kuuldavale, ja nende kohal lennanud põldlõokestele. Rähnidki on valjuhäälsemaks ja raevu­kamaks muutunud ning rasva­tihaste sitsikleiditamist kuuleb nii hommikul kui enne loojangutki. Muidu nii märkamatud porrid on samuti noka avanud ning üle mitme kuu kõlab metsades ja parkides taas reibas porrilaul.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Pikkade sügis- ja talvekuude jooksul õnnestub porril üsna märkamatuks jääda. Kuusetüvel lii­kudes ei eristu vaatleja poole seljaga olev porr puukoorest. Porri selg on nimelt valdavalt pruunikashall. Sageli on just tema kreemikasvalge alapool see, mis ta ­pimedas metsatukas paljastab. Porril on pikk allapoole suunatud nokk, pikad küünised ja saba­suled, mis on tema põhilised tööriistad.

Porr kasutab ühtainust, kuid väga edukat toitumisviisi. Ta alustab puutüve jalamilt, ronib koort mööda üles, sageli spiraalina ümber tüve keereldes. Kui ta üles suundub, uurib ja sondeerib paljusid augukesi ja peenikesi pragusid, nopib otsekui möödaminnes koorelt putukaid ja heidutab neid peidupaikadest välja. Sel moel varustab ta end taktikat muutmata kogu päeva toiduga. Toitumismooduse poolest võib ta olla üheülbaline, kuid edukas. Kuidas muidu elab ta üle karmid talvepäevad.

03.03.2020 05.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto