Rasmus Maalinn tõi valu kiuste koju kaks kulda

20aastane pärnakas Rasmus Maalinn on teist aastat järjest Eesti edukaim jääpurjetaja. Foto: Erakogu

Sel talvel omaealiste viienda maailmameistri kulla ja teise Euroopa meistritiitli võitnud pärnakas Rasmus Maalinn otsustas hooaja lõpetada ega minna starti Soome ja Rootsi meistrivõistlustel.

“Juunioride MMi viimase päeva hommikul vigastasin stardialale sõites nii tõsiselt jalga, et esimese hooga tundus edasi võistelda võimatu,” meenutas Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi vilistlane, 20 aastane jääpurjetaja ärevaid hetki. “Tänu heade sõprade abile suutsin starti minna ja lõpuks võita kõik, mis võita oli.”

Klubikaaslaste ammune tutvus lubab vestlust arendada sinavormis.

Kui hullusti jalale häda tegid?

Kelgule hoogu joostes libastusin ja mu jalg jäi põiktala alla kinni. Sellist valu, mida jalg pärast õnnetust tegi, pole ma varem kogenud. Õnneks jäid luud terveks. Rootsist koju jõudnud, käisin ortopeed Timo Rahneli juures, kes mõne aasta eest ravis mu viga saanud põlve. Timo arvas, et seekord kulub paranemiseks kuni kaheksa nädalat, mis tähendab, et ei Soome ega Rootsi meistrivõistlustel ma ei sõida. Pole hullu, järgmisel hooajal on mul selle võrra rohkem motivatsiooni naabrite meistritiitleid jahtida.

Mis vägi aitas sul valust hoolimata starti minna?

Olin MMi liider ja kuna halvim sõit läks mahaarvamisele, piisas meistritiitliks ühest sõiduvõidust. Võistlusalal aitas tiimikaaslane Melvin Aasav mul jala toruteibiga kinni mätsida. Enne starti ei suutnud ma isegi kõndida, jooksmisest rääkimata, aga sel hetkel, kui starter lipu üles tõstis, täitus keha adrenaliiniga ja valu oli unustatud. Suutsin teha hea stardi ja võitsin sõidu lähima jälitaja ees ligemale veerand ringiga. Finišis olin ääretult rõõmus, et pikad töökojas veedetud tunnid ja napid, kuid intensiivsed treeningud olid ennast ära tasunud.

Viimast MMi sõitu vaatasin kõrvalt, kuna ei tahtnud jalale rohkem liiga teha, ja otsustasin esimese hooga samal päeval toimuva EMi vahele jätta. Teiste sõitu vaadates tulin mõttele, et juhul, kui saan regati kohtunikelt loa kasutada startimisel abi, tuleb rajale minna.

Luba antigi ja esimeses sõidus jooksis stardisignaali kõlades minu kelgule hoo sisse Mihkel Kosk, teises Elise Umb ja kolmandas Saaremaa poiss Daniel Rüütel. Vaim oli nii tugev, et kõigis kolmes sõidus finšeerusin üsna turvalise eduga esimesena ja võitsin DNiga oma teise Euroopa kulla. Olen abilistele väga tänulik, nendeta jäänuks see medal kindlasti saamata.

Sel aastal jäigi Eestisse talv tulemata. Kui palju õnnestus sul enne tiitlivõistlusi jääl purjetada?

Minule on tänavune hooaeg esimene, kui Eestis pole saanud treenida ega võistelda. Küll käisime enne tiitlivõistlusi treeninglaagrites Rootsis ja Soomes, kus saime küllalt harjutada.  

Täiskasvanute DN-klassi maailmameistrivõistlused kulgesid äärmiselt keerulistes ilmaoludes ja tuleb tunnistada, et heaks tulemuseks oli vaja tublit portsu õnne. Paradoksaalne on see, et väga heaks tulemuseks ehk medalivõiduks oleks piisanud vaid viimase sõidu õnnestumist.

Siiski arvan, et kuuenda kohaga võib rahule jääda. Juba teist aastat järjest kaks sõitu esikolme hulgas on märk sellest, et täiskasvanute tiitlivõistluste medal ei ole kaugel.

Kõige rohkem tunnen rõõmu sellest, et minu areng maailma tippude suunas on olnud stabiilne, ilma järskude tõusude ja langusteta. Siinkohal tuleb tunnustada klubikaaslasest konkurenti ja treenerit Mihkel Koske, kelle abita oleks pilt hoopis kahvatum.

Kui enesekindlalt läksid juunioride tiitlivõistlustele?

Kullavõidust lahjem tulemus olnuks mulle suur pettumus. Võistluste eel olin kindel oma DNi kiiruses ja teadsin, et kui purjetan targalt ja riske võtmata, on võitmiseks kõik tingimused loodud.

Nagu eelpool juba jutuks oli, rippus kullavõit viimase võistluspäeva õnnetuse tõttu piltlikult öeldes juuksekarva otsas, aga regati algfaasis oli samuti ärevaid momente.

Esimesel võistluspäeval tekkis minu sõiduvea ja raja ohutustsooni kehva märgistamise tõttu ohtlik olukord, mille tõttu üks Poola jääpurjetaja ja oma lapse treener üpris kurjaks sai. Halvima vältimiseks tunnistasin oma süüd ja palusin vabandust. Tunne oli üsna sant, aga ma sain sellest üle ja unustasin intsidendi kiiresti.

MMi avapäeva lõpuks oli tabeliseis väga pingeline, kuna teisel kohal poolakas oli minust vaid kolme punkti kaugusel. Õnneks realiseerisin kõigile jamadele vaatamata oma potentsiaali ja tõin  viienda kulla koju.

Olen eduka hooaja eest väga tänulik oma toetajatele: Pärnu jahtklubile, Pärnu linnavalitsusele, treener Mihklile, firmale Ju Metall ja Toivo Aardemaale.