Mis on foto? On see minevik, olevik või tulevik? Jälg või mälestus, millegi säilitamine või millestki kinnihoidmine? Tegelikkus või selle läikiv peegeldus?

Nii mõnigi meist oskab lapsepõlvest rääkida just tänu piltidele, mida vanemad albumisse kogusid. Mõtleme, mis mälestusi hoiab kaader? See liikumatu, sekundipikkune hetk? Vastus: palju.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Foto ütleb rohkem kui 1000 sõna. Ja vahel tundub, et see on tõsi. Kui Norra fotograafi Anne Helene Gjelstadi pildid Kihnu ja Manija naistest Briti ajalehe The Guardian veebilehel mõni nädal tagasi esimest korda silma jäid, ahmisin õhku. Libistasin arvutihiirt mitu korda üles-alla, uurides ja puurides igat pilti. Fotod, mis vaatajat esmapilgul oma ülesehituse, värvide ja kvaliteediga haaravad, avavad end teisel ja järgmiselgi pilgul uuest küljest.

Nii ongi kohatu öelda, et pilt on vaid hetk. “See on lugu, mida peab tuleviku tarvis hoidma,” võttis pea tunnise vestluse kokku Gjelstad, kellele kõnealune projekt tähendas rohkemat kui dokumenteerida hääbuvat kultuuri. Veebruaris ilmunud raamatu “Suur süda, tugevad käed” (“Big heart, Strong hands”) loomine algas mõttest pildistada Kihnu ja Manija tekstiilkunsti ja käsitööd.

Kõik muutus, kui 2008. aastal Kihnut külastanud norrakas kutsuti Koksi Leida matusetseremooniale. “Ma nägin midagi, mis oli ainulaadne, eriline ja emotsionaalne,” mäletas Gjelstad. “Siis mõistsingi, et mu projekti keskmes peavad olema vanad naised.” Kultuur algab neist ja lõpeb nendega.

Pildivaramusse kogus Gjelstad fotosid 11 aastat. Kaamera ette jäi ligemale 35 naist. Neist umbes kümme on veel meiega.

Gjelstad tuli Eestisse esimest korda 20 aasta eest. Tollal disaineri ja tekstiilikunstnikuna tegutsenud naine rajas Hiiumaale kudumisäri. Jutud meie kandi meistrite näputööst jõudsid temani varem. Siin oli ta eesmärk pakkuda väljundit tööta naistele. Ettevõte toimis Kärdlas pea viis aastat.