Silvia Paluoja: Põrmustatud paralleelmaailm

Aastas läheb sõltlastel Eestis vaja kolme miljonit ühekorrasüstalt ja üledoosi tõttu sureb üle 100 valdavalt noore inimese. Foto: Heigo Teder

Ugala külalisetendus “Kuidas minust sai HAPKOMAH” oli Endlas viimse kohani välja müüdud. Nii palju valdavalt keskteismelisi teatrisõpru näeb suures saalis harva. Laval hargnes seitsme noore esituses läbiraputav lugu, kuidas kambavaimus tarvitatud mõnuaine hukutab igaühe eraldi. Lugu, mis põrmustas paralleelmaailma, kus ühes eksisteerivad eriprojektid, ennetajad, rehabiliteerijad ja teises need, kes on jäetud muredega üksi ja vajuvad üha enam psüühilisse ja sotsiaalsesse rappa.

Lavaloo sisu ümber jutustamata vahendan kavalehelt lavastaja Vallo Kirsi mõtet, et kui hakkaksime abivajajatesse empaatilisemalt suhtuma, siis ehk paraneks meie ühiskond tervikuna ja sõltlasel oleks võimalik oma olukorrast paremini välja tulla ja eluga edasi minna. “Need on kõik ikkagi meie enda inimesed, kellest me räägime,” lõpetab ta.

Lavalt paisati publikule julmad arvud Eesti kohta, kus aastas läheb sõltlastel vaja kolme miljonit ühekorrasüstalt, kus aastas sureb üledoosi tõttu üle 100 valdavalt noore inimese, kus ametnikud peidavad pea jaanalinnuna liiva alla, kus kõlavalt serveeritakse “meeldivamaid” teemasid ja poliitikud kisklevad võimupiruka ampsu pärast. “Te lähete järjest nooremaks,” ütleb “bussikas” vanamees 21aastasele HAPKOMAHile, rääkides pojast, kes sõltlasena heitis 38aastaselt hinge.