Endla "Hotell laibaga" arvustus: Mõrvakomöödia kui ravim

Lavastuse “Hotell laibaga” nauditavuse võti vast ongi – kui nii tegelased kui tegevus ise on parasjagu absurdsed ja loogikavabad. Pildil Fatme Helge Leevald ja Indrek Taalmaa. Foto: Mats Õun

Järjest kasvav koroonahirm päriselus, samal ajal lustakas lugu teatrilaval, kus elu ja surm on ühevõrra koomilised – selline ähvardava tegelikkuse ja lõbusa mängu pingeväli võimendab vastanduvaid seoseid praegu mõlemas suunas. Uus mõrvakomöödia “Hotell laibaga” Pärnu Endlas naerutab veidrate tegelaste ja hoogsa sündmustikuga, mille pöörded pole kuigi etteaimatavad.

Näidend on omapärase numbrimaagiaga: nimelt on selle autorid koondunud nime Kaheksa alla, sest Saksa autoreid on kaheksa (Die Acht: Peter Godazgar, Kathrin Heinrichs, Carsten Sebastian Henn, Jürgen Kehrer, Tatjana Kruse, Ralf Kramp, Sandra Lüpkes ja Sabine Trinkaus), kes loomelaagris kaheksa päevaga selle mõrvakomöödia valmis kirjutasid. Tegelasigi on loos kaheksa. Neist viiel mõrvarite eneseabigrupis koos käinud tegelasel sünnib idee avada hotell Õnnelik Viis, millele soovitakse viit tärni. Lavastuse kavalehel on toodud viis fakti bakteritest, viis fakti punasest, viis fakti õnnest, viis fakti alkoholist ja viis fakti loomakaitsest.

​Lavastaja Enn Keerd on timminud näitlejate ansambli laval hästi kokkukõlavaks kõigi tegelaste loomuomasest kakofooniast hoolimata: Tädike Schröder (Helene Vannari) hoolitseb kõikide klientide õnnetunde eest, sest kellegi kurbus võib ta endast välja viia. Pretty Wummen (Carita Vaikjärv) on oma nimekuju ehe kehastus: ta on kaunis elav ja seksikas hotelli administraator, kes aga alkoholilõhna sugugi ei salli.