:format(webp)/nginx/o/2009/01/15/117880t1h2201.jpg)
Austatud hr Toomas Hendrik Ilves! 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval, on tavaks tunnustada neid, kes on oma panuse andnud meie iseseisva riigi heaks. Teie olete Eesti Vabariigi nimel autasustanud sõjaliste teenetega vabadusvõitlejaid ning taasiseseisvumise protsessis aktiivselt osalenuid. Samuti on teenetemärgi saanud inimesed, kes on tublilt tööd tehes teeninud oma riiki.
Kahjuks on riiklikult tunnustamata jäänud üks sõjaliste teenetega vabadusvõitleja – Harald Nugiseks. Mäletatavasti avanes juba 1944. aastal eestlastel võimalus taastada oma riik ja tuhanded noored mehed tõttasid meie piire kaitsma pealetungivate Punaarmee hordide vastu. Needsamad võõrväed olid aastatel 1940-1941 laastanud meie kodud ning mõrvanud ja küüditanud meie lähedased.
Tollastel Eesti riigitegelastel oli valminud hulljulge plaan kasutada siin paiknevaid Saksa vägesid ja nende sõjatehnikat oma vabadusvõitluseks. Magus sõna “vabadus” oli see, mis tõi Eesti sõdurid võitlema relva SS-20, Eesti vabatahtlike diviisi koosseisu sinimustvalge embleemiga käisel.
Jah, meie mehed kandsid Saksa mundrit, sest selles mundris sai Eesti heaks otseselt midagi ära teha. Punaarmee vormi kandnud eestlased võitlesid selle eest, et taastada Nõukogude Eesti, mitte Eesti Vabariik. Sellepärast ei olnud kodumaa patriootidel valikut, kellega koos võidelda, sest kommunistide hirmuteod olid veel värskelt meeles.
Narva all hoiti rinnet ligi üheksa kuud. Mehed võitlesid iga jalatäie maa eest selleks, et mitte kunagi ei rüvetaks Eestimaad enam punaväelase verine kirsa.
Lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi Saksa riigi kõrgeima autasu – Rüütliristiga. Sellise autasu saamiseks pidi midagi erilist korda saatma. Nugiseksi kangelastegu oli strateegilise tähtsusega sillapea tagasivallutamine, mis hoidis ära vastase läbimurde. Selle operatsiooni nurjumine saanuks saatuslikuks paljudele Eesti sõduritele, kes oleks ümber piiratud.
Kaugemad tagajärjed Punaarmee rindest läbimurde korral lõiganuks läbi paljude põgenemistee vabasse maailma ja Eesti oleks okupeeritud juba kevadel 1944.
Harald Nugiseks ei võidelnud Suur-Saksamaa eest, vaid selle eest, et ta saaks jälle rahulikult minna oma isatallu põldu kündma ja vilja külvama.
Kuigi üllad ideaalid ja helged unistused vabast Eestist ei täitunud, näitas selline raevukas vastupanu meie rahva hingestatud vabadusepüüdu. Ligikaudu 80 000 kaasmaalast pääses nende meeste ennastsalgava võitluse tulemusena vabasse maailma. Pääsenute hulgas olid ka Teie vanemad, hr president.
Sellise surmapõlgava võitluse tulemusena säilitati Eesti Vabariigi järjepidevus eksiilis ja tekkis võimas pagulaskond, kes hakkas kõigi vahenditega võitlema Eesti Vabariigi taastamise eest. Teie ise, hr president, andsite oma panuse Vaba Euroopa raadiosaadetega, mida kodumaal igal õhtul oodati.
Harald Nugiseksile tasuti kodumaa-armastuse eest raskete kannatusega vangilaagrites ja asumisel.
Eelmisel aastal otsustas Eesti rahvas kodanikualgatuse korras autasustada Harald Nugiseksi Eesti Rahva Tänumedaliga. See medal väljendab tunnustust vaprale rindemehele panuse eest meie maa ja rahva heaks.
Eesti Vabariigi kodanikud on oma tänu avaldanud, nüüd on järg teie käes, hr president. Kindlasti olete sellele mõelnud, millist riiklikku autasu vääriks vabadusvõitleja ja Eesti Rahva Tänumedali kavaler Harald Nugiseks.
Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril toimub Teie ja pr Ilvese pidulik vastuvõtt. Loodan siiralt, et kutsutute hulgas on vabadusvõitleja Harald Nugiseks abikaasaga. See oleks austus väärikale inimesele panuse eest Eesti Vabariigi heaks.
Nii nagu igal rahval on meil oma ainulaadne ajalugu, seda ei pea häbenema ja kindlasti ei tohi seda maha vaikida. Usun, et minu tagasihoidlikud soovid aitavad ehitada üles kodanikuühiskonna, milles on au sees meie isade ja vanaisade võitlus vabaduse eest. Elagu Eesti Vabariik!