:format(webp)/nginx/o/2020/03/24/13024142t1h34ce.jpg)
Praeguses eriolukorras vastab Eesti inimeste küsimustele häirekeskuse infotelefon 1247. Saime sellise ühtset infot andva telefoninumbri kiirelt käivitada tänu sellele, et niisuguse kanali loomist oli siseministeeriumi valitsemisalas juba mõnda aega ette valmistatud.
Kuid praegune päästeseadus ei võimalda veel kõiki selle infotelefoni tarbeks planeeritud võimalusi rakendada. Et meie inimesi kriiside ajal paremini teenindada, tahame muuta päästeseadust ning anda kriisiinfotelefonile 1247 kiirust ja jõudu juurde.
Millal kriisiinfotelefoni vajatakse?
1247 – üks number, 24 tundi, seitse päeva nädalas – saab olema ka edaspidi number, kust infot jagatakse eri kriisiolukordades.
See on vajalik, et inimesed saaksid kriisi ajal oma küsimustele vastused ega koormaks samal ajal üle hädaabinumbrit 112. Number 112 peab olema alati kättesaadav neile, kes vajavad kiiret abi: kiirabi, politseid, päästet. Kriisiinfotelefon on aga neile, kel tarvis infot ja juhiseid kriisiolukorras, nagu näiteks COVID-19 haigusest tingitud eriolukorras.
Muul ajal ei ole kriisiinfotelefoni vaja. Tarvidus sellise infokanali järele tekib hädaolukordades, aga ka ükskõik millise suure mõjuga õnnetuse korral. Näiteks laastavad tormid, paljude kannatanutega liiklusõnnetused, pandeemiad. Kriisiinfotelefoni avamise otsustab kriisiolukorra lahendamist juhtiv asutus, kelle ülesanne on avalikkust teavitada, näiteks tervise-, pääste-, politsei- ja piirivalveamet.
Kui vaadata varasemaid kriise, kus tuli nullist püsti panna infotelefon, eelnes sellele sageli palju aeganõudvaid vaidlusi, kes seda teeb, ja peamurdmist, kuidas seda kõike hallata. Nüüd on selge, et parim kompetents sellist teenust pakkuda on Eestis häirekeskusel.
Päästeseadusesse tahamegi teha muudatuse, et kriisiinfotelefoni käivitamine oleks häirekeskuse ülesanne ja see avataks kriisiolukorra lahendamist juhtiva asutuse otsusel. Number on kriisist sõltumata alati 1247. Seega hoiab selline muudatus tulevikus kriisiolukorra lahendamist juhtivale asutusele aega kokku.
Kõige tähtsam on, et seadusemuudatus võimaldab kriisiinfotelefoni kaudu saada infot lähedaste kohta. Suurte õnnetusjuhtumite ja hädaolukordade ajal tahavad inimesed ennekõike teada, kas lähedased võisid õnnetuses kannatada saada, millises haiglas nad viibivad.
Sellise teabe jagamiseks peab kriisiinfotelefoni haldajal olema ligipääs vastavatele andmetele. Päästeseaduse muutmise eelnõu järgi saab häirekeskus päringutele vastamiseks tervise infosüsteemist andmeid: kas, kus ja millal on inimesele kriisiolukorraga seoses tervishoiuteenust osutatud.
Kriisiinfotelefonile vastaja ei saa juurdepääsu muudele isikuandmetele, sealhulgas terviseandmetele. Päringud on seadistatud nii, et teavet töödeldakse vähimas ulatuses.
Infotelefon ei anna vastust inimese tervisliku seisundi kohta, sest see on juba liiga delikaatne info. Ja kui lähedane, kelle kohta infot otsitakse, on hukkunud, ei väljastata sellist infot telefoni teel. Kui inimene on surnud, teavitab sellest lähedasi arst või politsei.
Suurte õnnetusjuhtumite ja hädaolukordade ajal tahavad inimesed ennekõike teada, kas lähedased võisid õnnetuses kannatada saada, millises haiglas nad viibivad.
Lähedase kohta andmete saamise eeldus on, et helistaja teab lähedase ees- ja perekonnanime ning sünniaega või isikukoodi. Samuti peab ta avaldama samad andmed enda kohta ja seose lähedasega: kas see, kelle kohta infot soovitakse, on helistaja laps, elukaaslane, vanem või muul põhjusel temaga lähedalt seotud. Isikuandmeid kontrollib häirekeskus rahvastikuregistrist. Samuti tuleb helistajal põhjendada, miks ta arvab, et lähedane on kriisiolukorraga kokku puutunud. Kui helistaja keeldub vastamast või info tekitab kahtlusi, ei anta talle andmeid.
Sellist infovahetusprotseduuri on põhjalikult hinnatud ja kooskõlastatud ametkondadega, sealhulgas andmekaitse inspektsiooniga. Andmete töötlemine kriisiinfotelefoni päringutele vastamisel on vastavuses isikuandmete kaitse reeglitega.
Iga kriisi ajal avab häirekeskus kriisiinfotelefoni esmalt enda koosseisuliste töötajatega. Pikemat aega vältava kriisi puhul on telefonile vastajaid juurde vaja. Seepärast lisasime päästeseaduse muutmise eelnõusse mooduse kaasata vabatahtlikke, nagu oleme teinud praeguse kriisi korral.
Häirekeskus ei võta kõiki soovijaid appi. Nad peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad avalikku teenistusse astujatele. Häirekeskus kontrollib iga priitahtliku tausta ja sobivust ning annab asjakohase ettevalmistuse.
Ma siiralt loodan, et meil on tulevikus kriisiinfotelefoni vaja harva. Paraku elu näitab, et seda läheb aeg-ajalt tarvis ja selleks olemegi riigikokku saatnud päästeseaduse muutmise eelnõu. Seega oleme järgmine kord kriisiinfo jagamiseks paremini valmis.