Eraklik punarind naaseb rändelt üksinda

Silmapaistva välimuse kiuste jääb see lind sageli märkamatuks, kuna elutseb ja tegutseb hea meelega pigem läbipääsmatutes kuusetihnikutes ja tihedates oksarägastikes. Foto: Karl Adami

Päike venitab kulusele pinnale langevaid puuvarje aina pikemaks ning sookurgede, põldlõokeste või suisa õhtune metskurvitsate hääl muutub aina igapäevasemaks. Varsti ei pruugigi enam linnulaulude virvarris orienteeruda. Võrreldes sügisese suleliste lahkumisega, mis väikelindudel on võrdlemisi hääletu ja ärasaatjale kurb, toovad kevadised saabujad metsadesse ja aedadesse rohkelt laulu ja tekitavad sooja tunde. Justkui naaseks ­koju kauaoodatud pereliikmed. Eriti ootan ma punarinda, kes risu ja põõsaid häältega kaunistaks.

Üksikuid punakurgukesi märkab talvelgi suuremates asulates toidumajade ümber, kuid suurem osa neid rästaslasi veedab talvekuud lõunas. Esimene laine punarindu kipub end sisse seadma rannikule ja seejärel hajuvad nad üle kogu maa.

Punarind on eraklik suleline, olgu selle tõestus seegi, et rändelt saabub ta tagasi üksinda, erinevalt paljudest teistest sulelistest. Punarinnahärra hõivab meelepärase territooriumi ja kaitseb seda väga agressiivselt, vahel unustades, et emaslinde tuleb ikkagi meelitada, mitte minema ajada. Ühel hetkel tuleb isastele siiski mõistus pähe ja nad panevad emastega leivad ühte kappi.