Vaike Hang meenutab: Kalli kääru peal loendasid olijad juba 64 autokoormat küüditatavaid
Olen hoidnud märkmiku vahel üht Pärnu Postimehe tuntud ajakirjaniku Kalev Vilgatsi kirjatööd “Kurjuse taak ajaloost”, mis ilmus ajalehe 2019. aasta 26. juuni numbris.
Autor kirjutab: “… Mida kaugemale miski meist ajaliselt jääb, seda enam kipume unustama ja käega lööma: kes vana asja …” Ja jätkab: “... Paraku on tegusid, mida ei saa unustada. Nii peaksime suhtuma küüditamistesse, aga vähemalt seekord jäi mulle mulje, et kurjuse meenutamine on nende asi, kes ise selle läbi kannatasid või kelle lähisugulased suurküüditamiste ohvriteks osutusid”. Autor tuletab meelde oma tuttava Rootsi diplomaadi sõnu, kes tavatsevat öelda: “Kui kurjus ära unustada, siis on sellel kalduvus jälle tagasi tulla!”
Hiljuti ilmus trükis meie esimene ja väga kaunis kujunduses “Eesti rahvusatlas” (Tartu, 2019, koostaja geograaf Taavi Pae). Atlas on pühendatud rahvusülikooli 100. aastapäevale ja sisaldab üle 500 ajaloolise ja tänapäevase kaardi. Atlas algab 1920. aasta Eesti kaardiga, millel kindral Johan Laidoneri märkused ja allkirjad.
Avame atlase leheküljelt 392 ja meile avaneb õõvastav pilt: Eesti kaart, millel pliiatsiga vene keeles lisatud 1949. aasta küüditavate arv maakondade kaupa ja punaste joontega näidatud küüditatavate kokkuvedamise suunad ja kohad kõikjal Eestis!
Tõstamaa vallast küüditatud veeti kokku Tõhela koolimajja, palliplatsil seisid mitmes reas sünkrohelised Studebakerid. Ja kui autokolonn Risti raudteejaama poole liikuma hakkas, saatis päike veel viimseid hüvastijätukiiri! Läbi Tõhela küla sõites need autokoormatesse surutud inimesed laulsid! Tõhela koolimaja juurest läks Siberi teele üle 20 autokoorma inimesi. Kalli kääru peal loendasid olijad juba 64 autokoormat küüditatavaid. Ristil tagurdati veoauto loomavaguni ette ja “loomakoormad” laeti järjest vagunitesse. Järgmine päev toodi Ristile inimesi aina juurde ja juurde … (raamatust “Tõhela küla”).
Kas kurjuse iseloomustamiseks peaks leidma ühe väga koleda sõna?