President Lennart Meri on tabavalt öelnud: “Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.” Tõepoolest, seis on nukker. Seda ega toda ei või teha, sinna ega tänna ei tohi minna. Istume kodus ning otsime leevendust meelelahutusest ja kultuurist: olgu tegu raamatu, telesõu või veebikontserdiga.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Poolteist aastat tagasi kirjutatud arvamusloos (28.09.2018) viskasin õhku küsimuse: milline oleks maailm kunsti ja kultuurita? Ja vastasin: kui seinad oleksid joonistusteta, kõrvad helita, kultuuriklubi kultuurita ja artiklid fotodeta, elaksime värvitus, üksluises ja emotsioonivaeses ühiskonnas, kus meeled kaotavad teravuse ja vaim ei leia mitte kuskilt rikastust.

Loomekojad on suletud, kuid oleme enam kui kindlad, et need avanevad taas. Üks Pärnu kultuurimaja, subkultuuri koda, seevastu pakib end kokku. Seda plaanitust varem.

Kultuuriklubi Tempel, mis avas uksed neli aastat tagasi, teatas jaanuaris, et see kevad jääb asutusele viimaseks. Ent üleilmne viiruspuhang sundis eestvedajaid võtma vastu raske otsuse sulgeda klubi juba praegu. Tempel eesotsas programmijuhi Andres Tölbiga teeb viimase hingetõmbe ja ulatab vana postimaja viienda korruse ruumide võtmed üle teisipäeval. Miks?

Tölp ütleb, et ta on omadega läbi. Väsinud. “Praegu on mul vaja aega, et olla inimene, mitte kulturnik. Elada tavalist elu: teha kodus remonti, magada, nautida päiksepaistet,” avaldas ta.

Kuid temas põleb endiselt leek, mis soovib kodulinna kultuurielu parandada, jätkates missiooni, mis ta siia tagasi tõi. Siinse muusikaskeene arendamine on mingis mõttes ta elutöö ja ta toonitab, et ei taha midagi muud teha.

Praegu, kui olukord paneb meid proovile, on paslik mõelda maakonna kultuuriveduritele. Neile, kes muretsevad ja hoolivad, töötavad kuuvalges, ent teenivad kopikaid. Ehk on Templi sulgemine vajalik, et tegijad taasleiaksid motivatsiooni ja kogukond annaks märku: kultuurimaja läheb neile korda.

Kuna siinkirjutaja ja intervjueeritav on tuttavad, on usutlus sinavormis.

Inimesed olid valmistunud selleks, et klubi sulgeb uksed mai keskel. Läinud reedel teatasid, et nüüd on kõik: Tempel pakib asjad kokku, kruvid keeratakse lahti, diivanid ja lauad lähevad jagamisele. Kirjutasid sotsiaalmeedias kirja, et asjaosalisi tänada. Kas nende toetavad sõnad rõõmustasid või kurvastasid?

See oli soe tunne. Aga tegi kurvaks, kuna neil oli kurb meel. Ja mina tegin seda neile! Minul oli kõige hullem tunne. Mul on kahju pärnakatest, kes ei saa enam kontsertidel käia. Kahju bändidest, kelle kõnedele ma enam ei saa vastata, ja enda tiimist: me valgume laiali.

Üllatavalt leidus inimesi, keda uudis jättis külmaks.