Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/03/28/13030903t1h4bb8.jpg)
Me ei taha olla sipelgad, kes elu lõpuni rügavad teha tööd, et elada oma majas.
Me ei taha olla usinad mesilinnud, kes surmani on nõus orjama, sest nii sobib teistele.
Me ei taha olla vihmaussid, kelle juba esimene õhupuudus jätab maa peale surema.
Meie tahame teha seda, mis meile meeldib.
Ja just nii, kuidas meile meeldib.
Inimene, see on looduse kroon.
Inimene, see on maailm.
Kuid siis tuleb tema, meist kordades kordi väiksem,
käteta ja jalutu, aruta ja tundmatu.
Ta koputab kiiruga meie maailma uksele ja tormab sisse.
Sisse võimalikult paljudesse meist.
Ta murrab maha ühe riigi teise järel.
Langevad mandrid.
Imeväike nähtamatu COVID-19.
Me oleme hämmingus.
Alles nüüd hakkame aduma, et mitte ainult meie ei ela siin maakeral.
Elusorganisme on palju ja kuna meie oleme haaranud enda kätte
liiga suure tüki Maa pinnast,
ongi kätte jõudnud aeg, mil meil tuleb hakata lõivu maksma.
Ülejäänud lihtsalt ei mahu enam oma elualadele.
Ta tuleb, et näidata sulle, et maailma kuulub ka talle.
Meil tuleb üksteist paremini tundma õppida ja arvestada,
et iga elus organism januneb elu järele ja areneb. Ka viirus.
Vaid nii jääb Homo sapiens liigina püsima.