Jaak Elling aitab elustada Eesti filmi ajalugu

Helirežissöör Jaak Ellingu kinematograafiat puudutavas erakogus leidub Wehrmachti rindeoperaatorile kuulunud kaamera. Teise ilmasõja ajal jäädvustas Saksa armee sõjakäiku tuhatkond rindeoperaatorit, kelle ülesvõetust tehti iganädalasi ringvaatefilme. Foto: Urmas Luik

Pärnu mees Jaak Elling ehk „filmihull Mai uulitsast“, nagu elupõline helirežissöör ja -operaator end hüüab, on viimased seitse aastat pühendunud vanade filmilintide päästmisele.

Moodsas keeles kutsutakse Ellingu missiooni “filmide digiteerimiseks”. Ta ei ärata varjusurmast ainuüksi filme, vaid ka vanu heliplaate-linte. Nii surisevad tal kodustuudios projektoritel staažikad eri formaadis filmilindid, millest paljusid enam ammu ei tunta.

Aastaid tagasi salvestatu ajakohastamine on kannatust ja aega nõudev töö, sest pahatihti on filmirullid seisnud kehvades oludes. Pole harv, kui tolmustes karpides filmid restaureerida ja digiteerida toonutel tikub pisar silma, nähes neile jäädvustatud perekonnalugusid.

“Inimestel vedeleb pööningutel aastate eest kõriseva kaameraga üles võetud filme, ent nende tegijad või järeltulijad ei pruugi enam mäletatagi, mis filmirullidele jäädvustatud on,” teab Elling. “Pole enam seadmeid, millega neid vaadata. Või on filmid katki kuivanud.”

Üle 40 aasta filme

Elling pühendas oma elu filmindusele aastal 1970, kui läks tööle Tallinnfilmi. Tema kui helirežissööri ja -operaatori kontole võib arvata üle 200 peamiselt Eesti Telefilmis ja Tallinnfilmis sündinud linateost, mille seast leiab nii nuku-, joonis- kui mängufilme, dokumentaal- ja muusikafilme. Ta on monteerinud filmidele heli, loonud sünkroontaustu, teinud helirežiid seriaalidele-saadetele.

Ellingu helirežiiga mängufilmid on muu hulgas “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Arabella, mereröövli tütar”, “Laanetaguse suvi”, “Varastatud kohtumine”, “Keskea rõõmud”, “Rahu tänav”, “Lammas all paremas nurgas”, “Kallis härra Q”, ent need on vaid mõningad näited. Tema osalusel valminud animatsioonidest on lehelugejale kindlasti tuttavad “Klaabu kosmoses”, “Kapsapea” triloogia, “Eine murul”, “Karl ja Marilyn”. Ellingu käe all valmis seriaali “Wikmani poisid” ja mitme “M Klubi” hooaja helirežii.

Praegu on ta filmide tegemise juures oma sõnul “niivõrd, kuivõrd”. Leiab, et noortel on mõistlikum filme luua, sest “vanad vennad on juba filme teinud küll”.

Läbi ja lõhki Eesti kinematograafiat tundvale Ellingule on praegu olulisim kodumaiste filmide digiteerimine. Ta on oma videoteeki talletanud tuhandeid filme eri žanritest, arhiivist leiab ka maailma kino varamusse kuuluvat. Filmikunsti hoidmine järeltulevatele põlvedele on saanud mehele südameasjaks.

Filme salvestama hakkas Elling 1980ndate lõpus, kui Eestisse jõudsid esimesed videomakid. “Pääsesin oma ameti tõttu ligi kohtadele, kust neid kuidagiviisi kätte sai. Asusin filmidest koopiaid tegema ja siis neid otsast digiteerima,” meenutab ta.

End totaalseks Eesti filmi fänniks kutsuv Elling tõdeb, et kodumaise filmikunsti digiteeritud andmebaas, mis küll tasapisi kujuneb, on veel puudulik.

Kirjasõna ja muusika on paremini digiteeritud, endisaegne perioodika või raamatud on digikujul kättesaadavamad kui filmid.

Kineasti jutu järgi on sedasi, et kui huvilisel õnnestubki arhiivisügavusest mõni linateos üles kaevata, võib parimal juhul seda kohapeal vaadata. Hoidlast välja digiteerimata filme ei anta.

Eesti varasema perioodi filmid on jäädvustatud lindile, mis on nitroalusel. Need salvestised on unikaalsed, aga tuleohtlikud. Kui nendega midagi juhtub, on filmid igaveseks kadunud.

Teiseks pole inimestel vanu linateoseid millegagi vaadata. Nõnda korjab ja töötleb Elling nüüdisaegsesse vormi kõike, mis kätte saada õnnestub, ja propageerib nende kasutamist.

“Filmiinimesena nägin küll mingi erilise kunstilise väärtuseta filmi “Esimese järgu kapten” alles sel sajandil, kuigi see oli Lenfilmi abiga tehtud 1950ndate alguses. Võtsin ta arhiivist ja digiteerisin ära, aga selliseid “kättesaamatuid” filme on palju,” mainib ta.

Digiteeritud pärlid

Ellingu digiteeringutest vanim ja võib-olla kurioosseim on seitsmeminutine film Saksa keisririigi vägede 1917. aasta dessandist Saaremaale.

Filmilindi avastas internetioksjonilt ja tõi Eestisse kollektsionäär Vahur Kuhlberg, kes aastakümneid on kogunud eeskätt vanu fotosid ja muid ürikuid.

Kuhlberg omandas oksjonilt filmi operatsioonist “Albion”, milles osales 25 000 meest ja 300 laeva ning mille siht oli vallutada Tsaari-Venemaa koosseisu kuulunud Lääne-Eesti saared.

“Albion” oli Esimese ilmasõja suurim edukas dessant, teist nii ulatuslikku ega edukat operatsiooni kogu Esimese maailmasõja jooksul ei toimunud. Tänapäeval õpitakse ja analüüsitakse seda sõjalist operatsiooni paljude riikide staabikolledžites, sealhulgas Balti kaitsekolledžis.

Kui hinnaline filmikarp Eestisse jõudis, rändas see kohe Ellingu kätte, kelle hinnangul oli “Landung auf Öseli” nimeline film üllatavalt hästi säilinud.

Elling arvab, et tema käe all taastatud filmirull oli ilmselt 1930ndal valminud koopia originaalist, see aga ei kahanda jäädvustuse sisulist väärtust.

Väärikas eas filme, mis tema stuudios uue hingamise saanud, on teisigi.

Elling on muusikaliselt kujundanud Eesti esimese, 1931. aastal valminud animatsiooni “Kutsu Juku seiklused”, mis algul oli tummfilm. Muusikalise kujunduse on ta teinud ka 1927. aastal valminud mängufilmile “Noored kotkad” ja 1930. aastast pärinevale linateosele “Kire lained”.

Kino ajalugu esemetes

Niisama suure kirega kui kuhtunud filmide elluäratamisse suhtub Elling kino ajalooga seotud esemete talletamisse.

Mehe Pärnu korteris on näha vaid tagasihoidlik osa kogutud kinematograafilisest vanavarast. Siin on projektoreid, kaameraid, fotoaparaate. Koguma hakkas Elling neid sellepärast, et ei suutnud näha, kuidas digiajastu jõulise pealetungi tõttu analoogaparatuur minema visati. Näiteks Eesti Televisiooni renoveerimisele minevast audio-videostuudiost päästis ta omal ajal ära kolm autotäit aparaate ja helilinte. Karpidest avastas mees Gunnar Grapsi ja Kukerpillide kõige esimesed (sic!) lindistused Eesti Reklaamfilmi aegadest.

“Miks mul on näiteks töötavat grammofoni vaja? Olen helirežissöör eluaeg olnud, minu amet eeldab seda,” küsib ja vastab Elling poolretooriliselt, viidates elutoas seisvale suurele grammofonile.

Käsitsi tehtud vineerist grammofon pärineb 1920ndatest, kehvas seisus väärika instrumendi restaureeris Elling mõistagi ise. Nii nagu igal tema kogu esemel, on vanaaegsel plaadimängijal pajatada põnev saamislugu.

“Mati Põldre tegi 1978. aastal Raimond Valgrest filmi “Igavesti Teie”. Filmi oli vaja puuraamiga klaverit. Elasin tollal Nõmmel ja teadsin, et naabertänavas elab proua, kel on selline klaver. Läksin prouat võluma. Saime klaveri laenamise suhtes kaubale ja kui olin juba lahkumas, märkasin esikus musta riide all midagi. Ütlesin, et olen uudishimulik, ja küsisin, kas tohin katte alla piiluda. Lubati vaadata ja selgus, et katte all oli, nagu kahtlustasin, grammofon, mis aga oli üleni pruuni õlivärviga üle värvitud. Isegi metallosad olid üle võõbatud. Daam selgitas, et grammofon värviti sõja ajal üle, et punaarmeelased seda minema ei viiks. Nii koledat masinat ei taha ju keegi! Kostsin, et kui ta seda kunagi müüa kavatseb, siis mina tahaks seda kui tööriista enesele osta, sest mul on nii palju vanade plaatidega tegemist. Ei läinud vist kahte päevagi, kui ta mulle helistas. Sain grammofoni kingiks, aga kuna ma seda tasuta ei nõustunud võtma, suutsin mingi raha prouale ikkagi pihku pista ning sain veel kingiga hea hunniku vanu plaate kaasa,” resümeerib Elling grammofoni saamisloo.

Nigelas olukorras pilli taastas mees kirurgi skalpelliga millimeeter haaval värvi maha kraapides. Lammutas grammofoni ettevaatlikult tükkideks, pani uuesti kokku, kroomis ja lakkis üle. Töötab tänini.

Vana tuleb tunda

Huvitavaid kaadervärke on Ellingul veel. Kapi peal seisab uhke rivi kaameraid ja projektoreid, mis kõik on töökorras. Auväärseim neist on väike käsitsi vändatav filmiprojektor. Tänapäeva mõistes primitiivne riistapuu, aga projitseerib nagu kord ja kohus pildi ekraanile.

Omaniku hinnangul pärineb aparaat ajavahemikust 1920–1925. Projektor oli kasutusel Eestis ning Ellingu kätte jõudis see ühe kadunud Eesti filmiamatööri ja kollektsionääri käest.

Niisama huvitav on Wehrmachti rindeoperaatorile kuulunud kaamera. Teise ilmasõja ajal jäädvustas Saksa armee sõjakäiku tuhatkond rindeoperaatorit, kelle ülesvõetust tehti iganädalasi ringvaatefilme.

“Die Deutsche Wochenschau” ülevaateid näidati kinos, “Degeto Weltspiegeli” filme mängiti samuti kinos, ent neid sai ka osta või anti neid propagandakaubana ostuga kaasa. Ellingulgi on kogus natside rindefilme, mis ootavad digiteerimist.

Projektor aastatest 1935–1939, millega Elling näitas Tartus “Landung auf Öselit”, tekitas vaatajais niisama suurt uudishimu kui vana filmgi.

Lõviosa Ellingu suurema kubatuuriga tehnikapargist on hoiul Tõstamaal.

“Mu naise vanemad elavad Tõstamaal ja neil on ruumi asjade hoidmiseks,” selgitab Elling ja lisab, et Tõstamaa on Eesti filmikunstiga läbi põimunud: on ju sealkandis üles võetud palju kullafondi kuuluvat. Isegi kadunud Ants Eskola olla öelnud, et Tõstamaa on kui Eesti Hollywood.

Sestap usub Elling, et kõik vana väärib alleshoidmist ja tutvustamist neile, kes sellest lugu oskavad pidada, ja neilegi, kes möödanikku ei mäleta ega tunne. Nii hämmastas mees Balti filmi- ja meediakoolis ameeriklastest kolleege oma vanade aparaatidega, tudengitest rääkimata.

“Aga kasutusest läinut võiks tunda, see on lahutamatu osa meie kino ja ringhäälingu ajaloost,” sõnab Elling.