Olen autojuht, sõidan igal tööpäeval Pärnus läbi kesklinna Ülejõe linnaosast Raekülla ja tagasi. Marsruute on valida mitu, võib sõita mööda Mai ja Karja tänavat või Riia maanteed ja Pikka tänavat. Sõidan pimedal ajal.
Ma ei taha saada mõrtsukaks!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pimedad ülekäigurajad
Just tänavusel eriti pimedal ja vihmasel talvel on suurim probleem tänavavalgustus. Õigemini selle puudumine ülekäiguradadel. Ei aita kiiruse alandamine, isegi 20 kilomeetrit tunnis sõites saab jalakäija haiget, kui autojuht teda ei näe, olgu liikleja helkuriga või ilma.
6. jaanuaril pöördusin Pärnu linnavalitsuse valgustusspetsialisti Jaan Põlma poole küsimusega, miks mind sunnitakse tapma. Lõik Riia maantee kurvist kuni bussijaamani Pikal tänaval on sel sügistalvel ikka ja jälle kottpime.
Nimetatud teelõigule jääb kaks ülekäigukohta. Ühele poole jääb park, kus ei põle ainsatki laternat, ja teisele poole majad, mis asuvad nii kaugel, et akendest ei paista teelõigule valguskiirtki. Pole vilkuvaid-helkivaid reklaampostegi. Põlma oskas mulle vastata, et jah, seal on õhuliinid ja tuul ning vihm ja pargipuud kustutavad valguse. Kuid mind kui linnakodanikku ja autojuhti või jalakäijat see vastus ei rahulda.
Tuul, sademed ja pargipuud on sellel tänavalõigul ikka olnud ja jäävadki, kuid need ei saa olla põhjus, miks Pärnu linn ei organiseeri vähemalt jalakäijate ülekäigukohtadele mingeid lisalahendusi. Neid vöötradu kasutavad nii lähiümbruse koolide õpilased kui hommikused ja õhtused tööle- või kojuminejad.
Küsisin Mai tänava ülekäigukohtade kohta, miks osa neist valgustamata on, ja sain spetsialistilt vastuse, et Mais on – vabandust, ei saanudki aru, kas ülekäigurada või tänavavalgustuspost – vales kohas. Mis takistab näiteks vöötraja tähiseid pisut nihutamast?
Pime Ülejõe
Kuna elan Ülejõe linnaosas, siis tänu õhtustele jalutuskäikudele koertega olen hästi kursis oma kodurajooni tänavatega, just tänavate pori või asfaldiga, mida on võimalik jalaga tunnetada, mitte näha, sest valgustust pole tänavalõikude kaupa. Põlevad ainult ristmike valgustid, tänavad on sisuliselt kottpimedad.
Markantseim näide on Voorimehe tänava lõik Lubjast kuni Hobuse tänavani, kus juba teist hooaega on pimedad neli laternat.
Kahjuks polnud linnavalitsuse valgustusega tegelev inimene kahe aasta jooksul sellest pimedast lõigust midagi kuulnudki.
Sel sügisel kukkus minu tuttav Hobuse ja Voorimehe tänava nurgal kanalisatsioonikaevu, sest selle kaas oli pooleldi lahti ja pimedaga polnud seda näha.
Õnneks päädis kukkumine katkise püksisääre ja veritseva põlve ning marraskil sõrmenukkidega.
Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui sinna oleks kukkunud laps või vanainimene. Voorimehe tänavat pidi kulgeb paljude Ülejõe gümnaasiumi õpilaste koolitee.
Kui Pärnu linnavalitsus tänavavalgustust vähendama hakkas, anti linnarahvale teada, et lampe kustutatakse üle ühe. Ülejõel on tulekustutajad olnud kas purjus või puudunud koolipõlves matemaatikatundidest, sest kustutatud või kustunud lampidel järjeloogikat pole. Linnatänavate valgustamise eest vastutava spetsialisti käest sain sõnaselge vastuse, et miks peaks teda üldse mingi Ülejõe väiketänavate valgustus huvitama.
Hiljuti saime ajakirjanduse kaudu teada, et Tartu linnavalitsus on saanud saastekvootide rahast osa ja investeerides linna rahakotist vaid kümme protsenti, saab heade mõtete linn jälle valgeks ja senisest tublisti ohutumaks. Pärnu linna kohta ei ole niisugust uudist lugeda olnud, ju siis pole sellest midagi kirjutada.
Teen Pärnu linnavalitsusele ettepaneku: kinkige uutele sissekirjutajatele otsmikulamp, tuleb ohutum ja odavam siin linnas elada.
Ma ei taha saada mõrtsukaks, ma ei taha kedagi alla ajada. Kas tõesti peab selleks, et linn vähemalt ülekäigurajad valgustatud saaks, keegi linnavalitsuse töötajatest või tema lähedastest pimedal ülekäigurajal viga saama?