Sisukord
Tarbija
Postimees

Puust ja punaseks: mis on viirus ja kas seebiga pesemine tõesti aitab?

2 min lugemist
Senisest hoolikama kätepesu vajalikkust on toonitatud kogu eriolukorra kestel. FOTO: Sander Ilvest

Viirusepuhanguga kaasneva rohke infotulva sees orienteerumiseks ja asjadest arusaamiseks tasub vahel üle vaadata kõige aluseks olevad õpikutõed, et vältida kogemata valeuudiste orki sattumist.

Sotsiaalmeedia filtrivabas maailmas levib teatavasti kõiksugust kahtlase väärtusega informatsiooni. Muu hulgas võis veel mõni nädal tagasi vaktsiinivastastest Facebooki gruppidest lugeda, et enese viiruse vastu kaitsmiseks tuleks hoiduda linnuliha söömisest, kuna viirused pidavat armastama süüa kanade neerupealseid. See näide on küll äärmuslik, kuid seegi tekst hakkas internetis oma elu elama.

Viimastel päevadel on aga hakanud levima väidetavalt USA Johns Hopkinsi ülikoolist pärinev tekst, milles tuuakse välja rida soovitusi, kuidas vältida nakatumist.

Kuigi välja toodud soovitused on üldpildis asjalikud, on juba esimene lõik selline, et vaevalt üks maailma tipp­ülikoolidest sellise avaldanud oleks. Väidetavalt on tegu anonüümse “nakkushaiguste abiprofessori” siselistis avaldatud kirjaga, kuid selle tegelik päritolu ei ole teada.

Seega, astume sammu tagasi ja võtame pulkadeks lahti, mis on viirus ja mida sellega peale hakata. Esimesest küsimusest alustamegi.

Koroonaviirus elektronmikroskoobi all. FOTO: Reuters

Mis asi on viirus? Viirus on mikrobioloogias üks väiksemaid ühikuid, mis jääb elus- ja eluta looduse hägusele piirialale. Kui elusorganismidel on olemas autonoomsed ainevahetuse ja paljunemise viisid, siis viirusel mitte. Teisiti öeldes ei ole viirusel ühtegi elu tunnust peale päriliku informatsiooni edasikandmise. Tema kapsli sees on ainult DNA (desoksüribonukleiinhappe) või RNA (ribonukleiinhappe) molekuli kujul geneetiline informatsioon ja peremeesorganismi nakatamisel kasutabki viirus ära selle rakus toimuvaid protsesse, et enda geene paljundada ja seejärel uuesti maailma paisata. Üks nakatatud rakk võib enne suremist toota ja oma keskkonda paisata miljoneid viirusosakesi.

Lihtsakoelisuse tõttu on viirused niivõrd pisikesed, et võivad nakatada ka kõige väiksemaid elusorganisme baktereid.

Kuidas viirust tappa? Siin ongi konks: kuna viirus pole kunagi elus olnud, ei saa teda otseselt tappa. Samal ajal on vabalt keskkonnas leiduvad vormid ehk virionid üldjuhul väga ebastabiilsed ja võivad õhus laguneda mõne tunniga.

Näiteks imiteerisid USA teadlased laboritingimustes piisknakkuse nakkavana püsimist. Tuli välja, et õhus veepiiskades kaotavad virionid oma nakkavuse vähemalt kolme tunniga, kuigi aktiivsete osakeste arv väheneb kiiresti ja pool osakestest on nii-öelda mängust väljas 66 minutiga.

Lihtsakoelisuse tõttu on viirused niivõrd pisikesed, et võivad nakatada ka kõige väiksemaid elusorganisme baktereid.

Plastist või roostevabast terasest pindadel täheldati nakkavat viirust veel kolme päevagi järel, kuigi osakestest poole hävimine võttis teraspinnal aega vaid viis tundi ja 38 minutit ning plastil kuus tundi ja 49 minutit. Papil kadusid osakesed täielikult üksnes 24 tunniga. Samal ajal kui vaskpindadel olid virionid lagunenud juba nelja tunniga.

Miks aitab kätepesu viiruse vastu? Nagu juba öeldud, on vesi ja seep igati asjalik virionide hävitamise meetod. Kuigi inimesele võib seep näida siidine ja pehme hügieenivahend, on see mikroobide maailmas õudne tapja. Põhjus on seebi keemilises koostises, mida oleme pidanud keskkoolis õppima. Seep on ühend, kus saavad kokku kaks äärmust: märgumatu ja rasvlahustuv orgaaniline rasvhape, niinimetatud saba, ning rasvu hülgav ja vesilahustuv leelis. Kui end peseme, piiravad seebilahuses olevad osakesed näiteks rasvaosakesed niimoodi ümber, et seebimolekuli rasvlahustuv osa jääb sisse- ja vesilahustuv väljapoole. Tulemus on see, et muidu vees lahustumatu rasv muutub vees lahustuvaks ja see kantakse veega minema.

Kuna viiruse kapsel koosneb suures osas lipiididest ehk rasvainest, lagundavad seebiosakesed selle ümbrise, piiravad alles jäävad viiruse jäägid sisse ja kõik jäänused uhutakse veega minema. Seebiga pesemine aitab kindlasti viirust hävitada, kuid ainult siis, kui see ei ole veel inimese organismi jõudnud.

Seotud lood
01.04.2020 03.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto