Endla kostüümimeistrid õmblevad imeviguriga rõivaid

Näitleja Carmen Mikiver on valmis panema selga seda, mida talle antakse. Kui tegelane peab olema kole, siis nii on, ja neid ongi ­huvitavam mängida. “Seda ma tahan küll öelda, et meie õmblustsehh, kogu see meeskond on super, eesotsas ­Ester Kasenurmega. Mulle tundub, et tal ei olegi muud elu. Kui mina tulen ja ­lähen, on ta kogu aeg teatris. Ta leiab väljapääsu ka kõige võimatumast olukorrast,” tunnustab ta. Foto: Mailiis Ollino

Julia Robertsi “Kauni naise” kleit ja muuseumide eksemplaridega autentsed sõdurisinelid, pea igal etendusel hõredaks hõõrutud püksipõlved, poistebändi punasest lateksist bokserid ja ribadeks laenutatud trollikombed või hoolega tehtud rätsepatöö musternäidis: erksinine meesteülikond, mis kunagi lavale ei jõudnudki, sest selle sära varjutas kõik teised kostüümid.

Endla teatri rätsepate-modelleerijate laualt on läbi käinud nii palju eriskummalisi rõivaesemeid, et ühe pulmakleidi tegemine selle kõrval tundub üpris tavaline töö. Pulmakleite on nende seinte vahel õmmeldud siiski päris palju: kõige hiljutisematest kaks “Kaarnakivi perenaise” Ilsele (Lauli Otsar), üks “Tango” Alale (Saara Nüganen). Otsari kleit oli seejuures viguriga: see pidi mahtuma pükste ja kampsuni alla ära nii, et hetkega oleks tal ilus maani valge kleit seljas.

Teatrimaja neljanda korruse suurte akendega töökojas, kus suvel on nii valgusküllane ja soe, et võiks päikest võtta, ning mille aknalaudadel mühisevad kasvada pelargoonid, toimetab neli kulisside varju jäävat naist. Töö on neil jaotatud nii, et kostüümiala juhataja Ester Kasenurm konstrueerib lõiked ja lõikab kangast tükid välja, Epp Mõts, Urve Enne ja Urve Kasenurm õmblevad kokku.