Kristin Tattar: Kuidas ma perele seletan, et tulen töölt ära ja hakkan disc golf’i mängima?

Pere, kus kõik viskavad kettaid: Silver, Kristin ja Isabel. Foto: Mailiis Ollino

Pool aastat tagasi triumfeeris Kristin Tattar maamuna prestiižseimal mõõduvõtul ehk USA lahtistel meistrivõistlustel, mis näitas, et eestlane kuulub kettagolfi absoluutsesse tippu.

Et sinna jõuda, loobus pärnakas paar aastat tagasi klassikalisest üheksast viieni tööst. Nüüd on ta professionaalne kettagolfar, kes elatub vaid armastatud spordialast.

Eesti Olümpiakomitee viimase kahe aasta naissportlase nominent ja Pärnumaa parim sportlane tuli intervjuule (10. märtsil ehk enne, kui koroonaviiruse leviku tõttu ranged piirangud kehtestati) ühes elukaaslase, sama ala profi Silver Lätiga. Taamal ­askeldas naissportlase seitsme­aastane tütar Isabel, kes juba oskab ketast lennutada ja kellele pole probleem suvistes laagrites kettaässade sabas päevas 20 kilomeetrit kõmpida.

Peale kettagolfi tuleb juttu nii dopingust, noorelt emaks saamisest, kodu ehitamisest, kaaslasega tutvumisest kui ka traagilisest sündmusest, mis Tattari peret mullu tabas.

Kas olete pidanud paljudele selgitama, et disc golf on pärissport, mitte vaid metsas taldrikute loopimine?

Jaa. Kas või minu enda pereringis, just vanematele. Kuidas ma neile seletan, et tulen töölt ära ja hakkan disc golf’i mängima? Paar aastat tagasi see olukord tekkis. See oli väga stressirohke aeg: iga õhtu mõtlesin, et olen ühiskonnale kasutu inimene, midagi põhimõtteliselt ei teinud, pidin kogu aeg tõestama, et ma tegelikult teen midagi, lihtsalt toona polnud suuri tulemusi ette näidata. Nüüd, kui see kõik on ennast ära tasunud, on kergendustunne. Olen midagi ikka saavutanud ka. Aga kui see ala polnud nii populaarne ja oli vaja raskeid valikuid teha, oli selgitustöö igapäevane.

Mina ka algul ei uskunud, et see on pärissport, seepärast ­oskan samastuda nendega, kes nii ütlevad. Seal pole võib-olla verd, ­higi ja pisaraid, aga raske on ennast üheks momendiks kokku võtta ja sooritus teha täpselt niisugune, nagu tahad. Nagu golfis. See ei pruugi sult füüsiliselt nii palju nõuda kui vaimselt.

Suvel kõnnime iga päev umbes 20 kilomeetrit. See on rahulik liikumine, ei kurna kohe, aga päeva lõpuks oled täiesti läbi. Selle juures vaimset poolt vormis hoida on keeruline.