Siisikeste salgad lagunesid varakult

Siisikesed on kaunid rohekaskollased sulelised. Foto: Karl Adami

Ma käin ­tihti jõeäärsetel niitudel ja metsades luuramas, otsimas ja kuulamas, sageli kaamerata. Hiljuti võtsin ette metsamaastiku, saamaks aimu, kes kevadistest saabujatest on end juba sisse seadnud. Kõndisin samblavaibal, ümberringi käbidest lookas aasta puud – kuused. Temperatuuri kõikumine ja päikesesoojuse aina suurenev võim on pannud käbisoomused avanema. Seadsin end päevinäinud kuuse lamatüvele istuma ja kuulasin, kuidas kogu mets käbisoomuste lahtiminekust prõksus. Niisuguseid helisid ei saa igal aastal nautida. See prõksumine äratas seni lepaurbadel kiikunud ja maas seemneid nokitsenud siisikesed.

Neid väikseid, vintlaste hulka kuuluvaid laululinde ei peeta otse­selt kevadekuulutajateks, sest nad panevad suurte parvedena vastu ka sügistalvisele ajale. Kevad on aga see aeg, mil neid kõige sageda­mini lähedalt näeb. Peale selle saabub suur hulk siisikesi siis rändelt tagasi.

Tänavu otsisid siisikesed veel märtsi alguseni kambakesi toitu. Peamiselt rippusid nad, pea alaspidi, peenikestel kase- ja lepaokstel, aga turnisid okaspuudelgi. Läinud kuu hakul märkasin, et suured salgad on enamasti lagunenud ja metsa all liikusid valdavalt paarid, kes moodustusid ­juba talve lõpus. Seega tuli kevad tänavu teisiti, sest tavaliselt olen siisikeste rühmade lagunemist silmanud aprillis.