Munadepühadel istub osa sulelisi juba pesal

Laulurästa pojad ja vanalind. Foto: Karl Adami

Kodukandi metsades Ida-Pärnumaal on vaid mõni punarind ja käblik lauluks noka avanud, samal ajal olevat kiirematel metskurvitsatel ja ­valge-toonekurgedel juba haudumine käsil. Pesaehitajaidki olen metsades ja taluparkides rohkesti silmanud. Kui võrdlen tänavust kevade algust eelmistega, on saabujate ja pesitsejate järjekord pisut teistsugune. Sellegipoolest võib olla enam kui kindel, et kevadest pääsu pole ja kõikjale meie ümber ilmub nii pesi kui kaitsetuid linnupoegi.

Enne kui minust sai linnu- ja fotohuviline, kujutasin ette, et sulelised ehitavad kena kausja pesa kas põõsasse või mõnele jämedale oksale. Mida aasta edasi, seda enam on avardunud mu maailmapilt ja nüüdseks olen oma silmaga näinud, et liigist olenevalt punuvad linnud pesa pea igale poole: puujuurte või oksaharude vahele, mullavalli, puuvirna või suisa otse maapinnale. Mõni, näiteks kukkurtihane või musträhn, näeb pesaehitusega palju vaeva, aga liivatüllile piisab lohukesest mererannal, mille ühesuuruste kivikestega vooderdab.