Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/10/13049489t1hc525.jpg)
Kodukandi metsades Ida-Pärnumaal on vaid mõni punarind ja käblik lauluks noka avanud, samal ajal olevat kiirematel metskurvitsatel ja valge-toonekurgedel juba haudumine käsil. Pesaehitajaidki olen metsades ja taluparkides rohkesti silmanud. Kui võrdlen tänavust kevade algust eelmistega, on saabujate ja pesitsejate järjekord pisut teistsugune. Sellegipoolest võib olla enam kui kindel, et kevadest pääsu pole ja kõikjale meie ümber ilmub nii pesi kui kaitsetuid linnupoegi.