Kevadistest tedretibudest näeb sügist vaid kuni pool

Mängusamme tegevate ripakil tiibadega tedrekukkede saba­suled olid laiali löödud ja nende kulmude kohal veretavad harjad lõid jõulise kontrasti mustvalge sulestikuga. Foto: Karl Adami

Lonkisin üle õõtsuva rabavälja, saatjateks taevalaotust katnud haneparved ja paar eriti tähelepanelikku kiivitajat, kes mind mitusada meetrit piirasid. Silmapiiril asunud tuttava piltniku linnuvarje nihkus iga sammuga lähemale ja lõpuks heitsin sinna pikali. Pingutuse järel sain magamiskotis mööda saata mõne öötunni, kuni mind äratasid varahommikused rabahääled: kurblik rüüda hüüd, veesulin, hanede kaagutamine ja kaugustest kostnud tedre kähisev hüüd ja veidi ebakindlalt kõlanud mulisev kudrutamine.

Seadsin end ümbritsevat jälgima ja kuigi oli võrdlemisi hämar, hakkasid ajapikku madalad rabamännid välja joonistuma. Kiikasin pidevalt igast varje küljest, et tabada neid üksikuid häälitsejaid. Ühel hetkel jäigi pilk pidama tumedal tombul. Too jürikuu hommik oli üsna krõbe, kuid soojad sokid ja magamiskott mätsituna jalgade ümber säästsid mind lõdisemisest. Pealegi ununesid külm ja ebamugavustunne, kui tumedaks koguks osutus hoopiski rabamättal koha sisse võtnud tedrekukk.