Sisukord
Kultuur
Paberleht

Kunst praegu: kuiv trenn nagu suusataja suvine rulluisutamine

3 min lugemist
Pärnu filmifestivali korraldajad kinnitavad, et üritus toimub. Kui rahvarohked üritused on juulis endiselt keelatud, plaanitakse festival tuua inimesteni televisiooni kaudu. FOTO: Mailiis Ollino

Kunst jäi vaatajata: sajad muuseumid üle ilma sulgesid uksed.

Veel 20 aastat tagasi olnuks ebatõenäoline pöörduda seejärel internetti, otsimaks näitust või filmi. Kunstisõber külastas galeriid ja filmifanatt DVD- ja VHS-laenutust või kinoteatrit. See oli ainus normaalsus. 

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Aastal 2020 oleme õnnega koos. Kunstiajalugu ja praeguste meistrite üllitised on mõne hiireklõpsu kaugusel. Londoni Tate galeriid võib külastada virtuaalselt, Picasso maalid tulevad guugeldades riburada pidi ette, Christopher Nolani kassahitid on saadaval kümnetes voogedastusteenustes. Kodunt ei peagi lahkuma.

Või pole ikka õnnega koos? Veeb muudab inimese mugavaks, tehest temast tugitoolikunstniku. Ajutise lahendusena see sobib, kuid pikas perspektiivis viib meid kunsti olemusest ja eesmärgist kaugemale.

Kuidas suhtuvad olukorda tegijad ehk kunstnikud? Leidub neid, kes ei pea vajalikuks loomingut stuudiost kaugemale viia, ent suur osa meie loomeinimestest tahab taieseid esitleda. Üldjuhul kunst otsib kogejat-vaatajat.

Kunst on rohkemat kui silmailu

Eesti maalikunstnik, kunstikriitik ja -õpetaja Jaan Elken iseloomustas praegust olukorda: “Maalikunst ei ole kahjuks digitaalkujutisena hästi edastatav. Küsimus on värvide ja kujundite psühhofüüüsilises mõjus inimese meeltele: üks ruutdetsimeeter punast mõjub hoopis erinevalt kui kaks ruutmeetrit.” Teisisõnu: maal ei ole pelgalt toonide, vormide ega mustrite mäng. Näiteks on Elkeni loomingus praegu tähtis paksu maalireljeefi kodeeritud info.

21.04.2020 23.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto