/nginx/o/2020/04/20/13063259t1h9963.jpg)
Kauaoodatud sündmused jäävad üksteise järel ära. Teater, kino, kontserdimaja on kinni. Paberraamatuid ei saa laenutada, isegi poodi ei saa neid enam ostma minna. Suvepealinna ähvardavad turistidest tühjad linnatänavad, rannaperioodil paljas liivariba.
Need nukrad teadmised muudavad kodus istumise väljakannatamatuks, eriti loome- ja kultuuriinimestele, kellele käegakatsutav kultuur on harjumuslik, ülioluline ja tihti leivateenimise allikas. Kui nii palju tegevust ja kultuurseid ajaviiteid on ootamatult justkui seinte vahele müüritud, siis kas võib öelda, et eriolukord võrdub kultuurisurmaga?
