Leedu jänes üllatab mitmeti

Avatud väljal või külateel toimetav hullunud halljänes on piltnikule ­kerge saak. Foto: Karl Adami

Viimase nädala jooksul on loodus hakanud selga tõmbama rohelist rüüd. Toomingalehed võtavad üha enam ilmet, varsakabjad avavad päikesekollaseid õisi ja siiani krõbiseva kuluvaibaga kaetud väljad asenduvad värskusest pakatavate aasadega.

Neil ja mahlakatel orasepõldudel olen viimasel nädalal kohanud üha enam kepslevaid letusid, kel on kevad südamesse pugenud.

Letu on nimelt üks paljudest halljänese rahvapärastest nimetustest. Halljänest on pikk-kõrva kõrval letuks ja Leedu jäneseks nimetatud põhjusel, et ta rändas meile lõunast, muu hulgas Leedust. Ta on üks meie kahest jäneseliigist.

Kui valgejänes kalpsas meie mail juba jääaja järel, mil leidus natukenegi kidurat taimestikku, siis halljänes rändas stepialadelt põhja märksa hiljem.

Esimesed kirjalikud üles­tähendused jänestest, kel talvel valget vammust pole, pärinevad 16. sajandist Liivimaalt. Põhja-Eestisse jõudsid halljänesed alles 18.–19. sajandil.