Kaia Oras: Tarbimispausil planeet Maa
Sel nädalal juba 50. korda tähistatud rahvusvahelist Maa päeva ilmestab vaikus. Ei, see ei ole vaikus, mille eest hoiatas legendaarne looduskaitsja ja kirjanik Rachel Carson 1962. aastal oma bestselleris “Hääletu kevad” (linnudki ei laula, kuna taimemürgid on hävitanud kõik laululinnud). Praegu valitseb teistsugune vaikus.
Koroonaviiruse tõttu on tänavad, veeteed ja õhuruum muutunud liiklustühjaks ja õhusaastatus on seireandmete alusel võrreldes eelmise aastaga vähenenud. Juba analüüsitakse müra kahanemist. Elukeskkonna kvaliteedi vaatenurgast on saastatuse vähenemine hea, kuid püsiva muutuse saavutamiseks läheb vaja siiski struktuurseid nihkeid.
Kuigi selle aasta rahvusvahelise Maa päeva teema on kliimameetmed, toovad korraldajadki esile kaks üleilmset kriisi, mida lahendada: koroonapandeemia ja kliimakatastroof. Kui esimest on võrreldud sprindiga, siis teist maratoniga.
ÜRO keskkonnaprogrammi seisukohtade põhjal on nii kliima- kui ka koroonakriis looduse sõnum inimkonnale. Me peame kaitsma kogu metsikut loodust, et tagada enda tervis ja heaolu planeedil Maa. Keskkonnaeksperdid rõhutavad, et loomadelt pärit haigustekitajate levik inimestele on meie enda tegevuse tagajärg. Nii muutuv kliima kui ka maakasutuse muutused toovad kaasa uued elutingimused, mis võivad viia elupaikade kadumiseni ja sunnivad loomi elama inimestele lähemal. Inimeste või kariloomade suhtlemine metsloomadega loob võimaluse potentsiaalsete haigustekitajate ülekandumiseks.
ÜRO keskkonnaprogrammi seisukohtade põhjal on nii kliima- kui ka koroonakriis looduse sõnum inimkonnale.
Kaia Oras, statistikaameti juhtivanalüütik
ÜRO keskkonnaprogrammi tegevdirektor Inger Andersen ütles märtsi lõpus usutluses, et prioriteet on praegu inimeste kaitse koroonaviiruse eest ja selle leviku tõkestamine. Kuid ta rõhutas, et pikas plaanis tuleb looduslike liikide elupaiku kaitsta. Kümnele miljardile läheneva rahvaarvuga inimkonnal on parem suunduda tulevikule vastu nii, et loodus on liitlane, mitte vaenlane.
Kasvuhoonegaaside koguemissioon on Eestis võrreldes eelmise aastaga langenud 4,5 protsenti ja võrreldes 1990. aastaga kahanenud üle kahe korra. 2018. aastal oli kasvuhoonegaaside heitkogus Eestis 20 miljonit CO₂-ekvivalenttonni. Enamik kasvuhoonegaase ehk 88 protsenti tekkis energiasektoris, põllumajandusest pärines 7,2, tööstusest 3,1 ja jäätmekäitlusest 1,6 protsenti. Eestis on kasvuhoonegaaside emiteerimine elaniku kohta suur, viimaste võrdlusandmete alusel olime Euroopa Liidus Luksemburgi järel teisel kohal.