Sisukord
Elu
Postimees

Kriisinõustaja Helar Peterson: Ilmselgelt oleme meie need, kes veavad välja. Talupojamõistusega

12 min lugemist
Kriisinõustaja Helar Peterson tõdeb, et kui me ära kukume, ei kuku me ainult enda, vaid kõikide – oma laste, vanemate, abikaasa jaoks. Niisiis peame end hoidma. FOTO: Urmas Luik

Kriisinõustaja ­Helar Peterson usub, et praeguse kriisi põhjustatavad vaimse tervise mured tekivad mõnelgi alles siis, kui olukord on lahenenud. Praegu tegutsetakse enamasti veel adrenaliini pealt.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Sellegipoolest toonitas kriisinõustaja, et inimene on äärmiselt toimetulev ja hea kohaneja. Ja kriisiga hakkamasaamine tõestab, et oleme pea kõigeks võimelised.

Pärnu haigla ja MTÜ Hingerahu terapeut Peterson on teinud selle kriisi ajal koostööd ­Saaremaa haiglagagi, selgitades Skype’i vahendusel loengus sealsetele töötajatele, kuidas inimesed raskel ajal reageerivad ja mis meeskonda aitab.

Küsija ja vastaja polnud omavahel varem kohtunud, kuid sinatavad teineteist. See oli intervjueeritava palve. Pärnu Lastepargis kohtunud vestluskaaslased hoidsid paarimeetrist vahemaad ja istusid intervjuu ajalgi eraldi pinkidel.

Toimetusse on helistanud juba paar nutta lahistavat üksikut eakat, kes on kurtnud, et nad ei suuda enam. Kui palju niisuguses seisus inimesi praegu olla võib?

Ma ei oska öelda. Aga võin julgelt öelda, et minu juurde ei ole sellised inimesed sattunud. On hästi palju riigi ja eri organisatsioonide abistavaid telefoninumbreid. Arvan, et nendel tuleb kõnesid küll. Eks neid kriisinõustamise­legi jõua, aga minu juurde pole sattunud.

Niisiis pöörduvad nad mujale.

Kindlasti on need telefonid pöördujate arvu vähendanud. Oleme praegu olukorras, kus teine inimene on meile natuke ohtlik. Sellisel juhul me helistame. Võib-­olla ma ei soovigi muud kui seda, et mind kuulataks. Terapeudil, kriisinõustajalgi on palju ärakuulamist, kuid kui on lihtsamaidki viise, siis meieni nii palju ei jõuta.

Oleme alles keset olukorda, see hakkab vaikselt laabuma. Reaktsioonid tulevad siis, kui paistab, et nüüd hakkab rahulikumaks minema. Alguses töötame adrenaliini pealt. Siis ei taha me esmajärjekorras psühholoo­gilist abi, kuid tahame teada, et seda on võimalik saada.

See tähendab, et tulla võib midagi traumajärgse stressi laadset.

Muidugi. Me ju ei tea, millised on olnud inimeste suuremad kriisid. Inimeste tagasilöögid erinevad. Peale selle ei räägi me ainult meditsiinilisest kriisist, vaid ka sotsiaalsest, majanduslikust. Kõigest korraga. Saame kokku ja me ei tervita teineteist kättpidi. Veel kaks kuud tagasi oleksime küsinud: “Miks?”

Mida siis teha, kui enam ei suuda?

Siis tuleb abi küsida, selles pole kahtlustki. On mainitud telefoninumbrid ja inimesed, kes Skype’i vahendusel võtavad vastu. Kui tunned, et enam ei suuda, tuleb kellegagi kindlasti rääkida. Rääkimine aitab igal puhul, olgu kriis või lein.

Luumurru puhul ei kõhkleks keegi, kas minna arsti juurde. Mulle tundub, et psühholoogi poole pöördumine on siiani paljudele tabu. Kardetakse sildistamist.

See on olnud alati tabu. Julgetakse näiteks öelda, et “mul on radikuliit”, aga psühhiaatrilisi haigusi peab sageli varjama. Natuke on see muutunud ja olukord läheb järjest paremaks. See kehtib tavaolukorras. Nüüd on aga kriis, kus on eri etapid. Kardetakse, et kui küsid abi, näitad oma nõrkust. Arvame, et abi küsides näitame end üleni, kõiki oma nõrkusi, mitte vaid seda, mille kohta küsime. Kuid see pole nii.

Tegelikult hindame inimesi, kes oskavad enda piire selgelt seada. Näiteks: kui kolleegidest keegi ütleb, et “see on mulle ­väga raske, võin seda teha, aga see on mulle keeruline ja vajaksin toetust”, aidatakse hea meelega.

Seega näitab inimene, kes abi saamiseks kellegi poole pöördub, hoopis oma tugevust.

Jah. Iga inimene reageerib sündmustele erinevalt. Mõni näeb ainult­ võimalusi, mõni raskusi. Kriisi dünaamika on selline, et kui midagi juhtub, proovime alati vanu mustreid. Kui need ei tööta ja jätkame vanade mustrite proovimist, olemegi kriisis. Mingil hetkel peab avarduma loovus. See pole midagi müstilist ega pöörast. Mulle meeldib (Austria-USA psühhiaatri ja psühhoterapeudi, L. H.) Jacob Levy Moreno loovuse definitsioon: loovus on adekvaatne reaktsioon uuele situatsioonile ja uus reaktsioon vanale situatsioo­nile. Ehk toimetulek. Kui jätkame vanade mustritega, tuleb kriis, sest ilmselgelt need ei toimi.

24.04.2020 28.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto