Kriisinõustaja Helar Peterson: Ilmselgelt oleme meie need, kes veavad välja. Talupojamõistusega

Kriisinõustaja Helar Peterson tõdeb, et kui me ära kukume, ei kuku me ainult enda, vaid kõikide – oma laste, vanemate, abikaasa jaoks. Niisiis peame end hoidma. FOTO: Urmas Luik

Kriisinõustaja ­Helar Peterson usub, et praeguse kriisi põhjustatavad vaimse tervise mured tekivad mõnelgi alles siis, kui olukord on lahenenud. Praegu tegutsetakse enamasti veel adrenaliini pealt.

Sellegipoolest toonitas kriisinõustaja, et inimene on äärmiselt toimetulev ja hea kohaneja. Ja kriisiga hakkamasaamine tõestab, et oleme pea kõigeks võimelised.

Pärnu haigla ja MTÜ Hingerahu terapeut Peterson on teinud selle kriisi ajal koostööd ­Saaremaa haiglagagi, selgitades Skype’i vahendusel loengus sealsetele töötajatele, kuidas inimesed raskel ajal reageerivad ja mis meeskonda aitab.

Küsija ja vastaja polnud omavahel varem kohtunud, kuid sinatavad teineteist. See oli intervjueeritava palve. Pärnu Lastepargis kohtunud vestluskaaslased hoidsid paarimeetrist vahemaad ja istusid intervjuu ajalgi eraldi pinkidel.

Toimetusse on helistanud juba paar nutta lahistavat üksikut eakat, kes on kurtnud, et nad ei suuda enam. Kui palju niisuguses seisus inimesi praegu olla võib?

Ma ei oska öelda. Aga võin julgelt öelda, et minu juurde ei ole sellised inimesed sattunud. On hästi palju riigi ja eri organisatsioonide abistavaid telefoninumbreid. Arvan, et nendel tuleb kõnesid küll. Eks neid kriisinõustamise­legi jõua, aga minu juurde pole sattunud.

Niisiis pöörduvad nad mujale.

Kindlasti on need telefonid pöördujate arvu vähendanud. Oleme praegu olukorras, kus teine inimene on meile natuke ohtlik. Sellisel juhul me helistame. Võib-­olla ma ei soovigi muud kui seda, et mind kuulataks. Terapeudil, kriisinõustajalgi on palju ärakuulamist, kuid kui on lihtsamaidki viise, siis meieni nii palju ei jõuta.

Oleme alles keset olukorda, see hakkab vaikselt laabuma. Reaktsioonid tulevad siis, kui paistab, et nüüd hakkab rahulikumaks minema. Alguses töötame adrenaliini pealt. Siis ei taha me esmajärjekorras psühholoo­gilist abi, kuid tahame teada, et seda on võimalik saada.

Kasulikud telefoninumbrid

1247 - riiklik kriisitelefon

116 006 - ohvriabi kriisitelefon

116 111 - lasteabi

See tähendab, et tulla võib midagi traumajärgse stressi laadset.

Muidugi. Me ju ei tea, millised on olnud inimeste suuremad kriisid. Inimeste tagasilöögid erinevad. Peale selle ei räägi me ainult meditsiinilisest kriisist, vaid ka sotsiaalsest, majanduslikust. Kõigest korraga. Saame kokku ja me ei tervita teineteist kättpidi. Veel kaks kuud tagasi oleksime küsinud: “Miks?”

Mida siis teha, kui enam ei suuda?

Siis tuleb abi küsida, selles pole kahtlustki. On mainitud telefoninumbrid ja inimesed, kes Skype’i vahendusel võtavad vastu. Kui tunned, et enam ei suuda, tuleb kellegagi kindlasti rääkida. Rääkimine aitab igal puhul, olgu kriis või lein.

Luumurru puhul ei kõhkleks keegi, kas minna arsti juurde. Mulle tundub, et psühholoogi poole pöördumine on siiani paljudele tabu. Kardetakse sildistamist.

See on olnud alati tabu. Julgetakse näiteks öelda, et “mul on radikuliit”, aga psühhiaatrilisi haigusi peab sageli varjama. Natuke on see muutunud ja olukord läheb järjest paremaks. See kehtib tavaolukorras. Nüüd on aga kriis, kus on eri etapid. Kardetakse, et kui küsid abi, näitad oma nõrkust. Arvame, et abi küsides näitame end üleni, kõiki oma nõrkusi, mitte vaid seda, mille kohta küsime. Kuid see pole nii.

Tegelikult hindame inimesi, kes oskavad enda piire selgelt seada. Näiteks: kui kolleegidest keegi ütleb, et “see on mulle ­väga raske, võin seda teha, aga see on mulle keeruline ja vajaksin toetust”, aidatakse hea meelega.

Arvame, et abi küsides näitame end üleni, kõiki oma nõrkusi, mitte vaid seda, mille kohta küsime.

5

Seega näitab inimene, kes abi saamiseks kellegi poole pöördub, hoopis oma tugevust.

Jah. Iga inimene reageerib sündmustele erinevalt. Mõni näeb ainult­ võimalusi, mõni raskusi. Kriisi dünaamika on selline, et kui midagi juhtub, proovime alati vanu mustreid. Kui need ei tööta ja jätkame vanade mustrite proovimist, olemegi kriisis. Mingil hetkel peab avarduma loovus. See pole midagi müstilist ega pöörast. Mulle meeldib (Austria-USA psühhiaatri ja psühhoterapeudi, L. H.) Jacob Levy Moreno loovuse definitsioon: loovus on adekvaatne reaktsioon uuele situatsioonile ja uus reaktsioon vanale situatsioo­nile. Ehk toimetulek. Kui jätkame vanade mustritega, tuleb kriis, sest ilmselgelt need ei toimi.

Too mõni uue mustri näide.

Veel mõni kuu tagasi rääkisime, et plastkõrtest me ei joo. Enamik inimestest, kes toitu tellivad, saavad selle vahtplastist karpides. Pole juttugi sellest, et reostame loodust, sest muud varianti praegu pole. Tõsi, mõni pakendab ­juba pappkarpidessegi. Väärtused on mingis mõttes muutunud. Kui reaktsioon on ära olnud, tekib küsimus: kuhu me nende väärtustega läheme? Kas proovime kohe vanu või proovime seda, mis meil on, paremaks teha?

Inimesed õpivad eri keskkondi. Kui oled koolitaja ega saa inimesega kokku, õpid, kuidas teha seda interneti teel, aga natuke teistmoodi, ehk mõnes mõttes isegi paremini. Iga toitlustaja siiamaani ei tegelnud kojukandega. Nüüd teevad seda kõik. Kes viivad toitu koju, on avatud, aga kes pole suutnud sellega kaasa minna, neil polegi kellelegi müüa.

Sina töötad internetis?

Jaa, ainult internetis. Riik on ju seda öelnud, et teeme nii. Esiteks ei tohi me teisiti teha, teiseks väärtustan terapeudina inimeste hoidmist.

Kas nii on raskem töötada?

Väga!

Silmast silma on hoopis lihtsam inimest mõista.

Absoluutselt. Ma näen, kuidas sa jalgu hoiad (osutab vestluskaaslase jalgadele, L. H.). Näen, kuidas on sinu käed. Sageli inimesed liigutavad käsi, teevad midagi oma näppudega.

Linnapildis kannavad paljud maske. Me ei näe nende miimikat. Me ei näe, kui inimene on häiritud või kui ta on rõõmus. Natuke aega tagasi luges poes müüja võib-olla üht-teist kliendi miimikast välja, aga nüüd peame ise selle eest hoolitsema, et emotsioon välja tuleks.

Müüjate ees on nüüd pleksi­klaasid. Kui käisin ehituspoes, märkasin, et olin astunud selle pleksi­klaasi kõrvale. Mul tekkis kohe professionaalne huvi. Küsisin müüjalt, kui paljud astuvad selle klaasi kõrvale, et nad saaksid otse rääkida. Ütles, et enamik. (Naerab.)

Inimesed on otsesuhtlusega harjunud.

Just, ei taha klaasi vahele. Võib-olla peame sellega harjuma? Me ei tea ju, mis edasi saab.

Nüüd näeme enamasti inimeste rindkeret, pead ja nägu. Me ei näe nende kehahoiakut. Inimesi on raske lugeda. Mulle on see professionaalselt keerulisem, aga sama kehtib mujalgi.

Kriisinõustaja Helar Peterson tõdeb, et kui me ära kukume, ei kuku me ainult enda, vaid kõikide – oma laste, vanemate, abikaasa jaoks. Niisiis peame end hoidma. FOTO: Urmas Luik

Terve sinu tänane päev oli broneeritud. On see ­kogu aeg nii või on kriisiajal tööd tavalisest enam?

Enamasti on see kogu aeg nii, aga veel kord: töö vorm on muutunud. Vahemaa pole enam probleem. Oleme nõus loobuma nii suurest hulgast teabest, sest meil ei jää muud üle.

Aga nagu enne mainisid, pole töö sisu muutunud.

Veel ei ole. Oleme olnud ühiskonnana poolteist kuud suletud, mõnes mõttes on sellest saanud uus reaalsus. Inimesed harjuvad selle olukorraga. Keegi ju ei tea, mis saab edasi? Kuidas me peaksime end inimesena hoidma? Muutunud töö sisu ei ole, aga – see ­pole minu hinnang – see läheb edasi. Ma ei ole kindel, kas suvel, aga võib-olla sügisel, kui ilm ei ole enam soe. Palju oleneb sellestki, milline tuleb suvi.

Palju oleneb sellest, kui kaua eriolukord kestab.

Ja sellest, mida eriolukord tähendab. Kui öeldakse, et enam ei ole eriolukord, siis mis ühiskonnas muutub? Seda on raske ennus­tada. Meil on praegu nii vähe inimkontakte. Nagu sa ütlesid, et helistanud on vanemad üksikud inimesed. See on näide inimliku kontakti puudusest. Ei saa isegi kohvikusse minna. See on mõnes mõttes nagu vabaduse sümbol: istuda kohvikus, juua kohvi, vaadata inimesi.

Kõlab nagu unistus.

On ju! (Naerab.) Mitte küll klientide, aga paljude inimeste jutust on see läbi käinud.

See on mõnes mõttes nagu vabaduse sümbol: istuda kohvikus, juua kohvi, ­vaadata inimesi.

5

Võrreldes näiteks itaallaste ja hispaanlastega on meil mõneti vedanud. Meie pole harjunud nii suure lähedusega kui nemad.

Nõus. Küll oleme harjunud sellega, et eestlased suvel muutuvad. Eestlaste suvesoov on olla natuke nagu hispaanlased ja itaallased. Alati ootame suve värskust, selle energiat andvat osa. Me keegi ei tea, mis sellest (suvest, L. H.) saab. Nii minus kui ülejäänud inimestes valitseb ebakindlus: äkki suvi sellisel kujul jääb vahele? Üritused, kontserdid – võib-olla ma ei saa sinna?

Selle kohta võib vihjeid ­juba märgata.

Väiksemate ürituste puhul on räägitud, et need lükatakse edasi. Vähesed on öelnud, et jätame üldse ära. Lõpuks tekib küsimus, kui palju me augustis käia jõuame.

Kuus nädalat on see jama kestnud. Inimesed on küll erinevad, aga kui kaua me vastu peame, enne kui liiga suurel osal ühiskonnast katus ära sõidab?

Inimene tuleb toime. Inimesed on meeletult toimetulevad. Küsimus pole pikas jooksus, vaid reaktsioonis. Ma ei alahindaks inimesi. Ma ei usu, et kannatus katkeb. Tulevad mingisugused lahendused.

Vana lauset “Peatage maailm, ma tahan maha minna” on esitatud utoopilise soovina. Peatage maailm? – Palun! Mis mõttes utoopiline soov? Paljud lapsed maailmas on kodutud ja elavad allpool elatusmiinimumi. Siiamaani on öeldud, et “sorry, me ei saa midagi teha”. Me oleme saanud terve maailma seisma panna. Seega, miks me ei saa midagi näiteks nende laste heaks teha?

Seega näitab praegune kriis, et kõik on võimalik.

Absoluutselt. Usun, et inimestel on selge lootus, et nüüd läheb midagi paremaks. Sest midagi nii suurt on tehtud. Ma ei mõtle seda, et olukord on lõpetatud, aga oleme olnud Eestis kuu ­aega kodus, mujal maailmas rohkemgi.

Kuidas aidata hirmul eesliinitöötajaid, näiteks poemüüjaid?

Kõigepealt on küsimus selles, kas inimene vajab abi. Kui vajab, on abi olemas. Näiteks enne mainitud telefoninumbrid, kust edasi suunatakse.

Suur hulk ei vaja abi. Kui proovid abistada kedagi, kes ei soovi seda, ei lõpe see hästi: inimene saab pahaseks. Kui me näeme, et keegi käitub iseendaga halvasti, on meil alati võimalik seda talle öelda: sa võiksid rohkem enda eest hoolitseda.

Võib juhtuda, et keegi unustab süüa. Mõni sööb kogu aeg. Me ei saa enam oma rutiini järgida, me ei saa harjumuspäraselt sportida. Me ei saa jõusaalis käia. Peame leidma elutoas koha, kus veebi teel rühmatreeningut teha. On suur oht kaotada enesedistsipliin.

Meil kõigil on stressiämber. Ükski ämber pole põhjatu.

5

Millal peaks abi küsima? Annab ju seda edasi lükata: küll siis pöördun, kui kriis läbi või sobiv aeg tekib.

Väga suurel osal inimestest on praegu aega palju rohkem, kui nad oleksid osanud ettegi kujutada. Neil on aega kodus mõelda. Olen nõus, et osal on muidugi hästi kiire, aga osal on aega väga palju. Nad hakkavad mõtlema nii sellele, mida tulevik toob, kui minevikulegi. Enamasti me ei karda tulevikku, aga kardame mineviku kordumist. Kui meil on läbi töötamata koge­musi, hakkame kartma, et need korduvad.

Kuidas minevik praeguse kriisi kontekstis meid mõjutab?

Kui jutuks tuli majanduse sulgemine, räägiti esimese asjana eelmisest majanduskriisist, kui toodang ja käibed langesid 30 protsenti. Nüüd on 30 protsenti alles jäänud. Meil on vaja peas süsteemi. See koosneb minevikust. Või kuuleme seda kusagilt. Keegi, kelle süsteemi üle oleme nõus üle võtma, peab rääkima meie keeles, meie tõekspidamiste järgi.

Stress on üsna loomulik, aga kuidas märgata, et ­stress on juba nii suur, et see võib kahjustada vaimset tervist?

Tuleb endalt küsida: kas ma olen hädas? Selle intervjuu andmine on mulle kergelt stressirikas, ma pole väga harjunud seda tegema, aga ma pole hädas. Kui mul oleks aga väga keeruline sinuga rääkida, poleks ma pigem tulnud.

Mõni inimene tunneb, et ta on iga päev hädas. Mõni ongi iga päev hädas, aga ei tunnista seda endale.

Nõus. See on seesama hirm, et kui näitan oma abivajadust, näitan kõik oma nõrkused välja. Iseennast hindame sageli oma mõtete põhjal, teisi tegevuse põhjal. Rääkides toimetulekust: ma pole kunagi näinud nii palju mootorrattaga õppesõidu tegijaid. (Osutab mööduvale õppesõitjale.) Arvan, et inimestel on aega seda teha, ja ühes autos ei saa ju istuda. Ehk on see autokoolide toime­tulek või inimeste ammu taustal olnud soovide realiseerimine.

Meil kõigil on stressiämber. Ükski ämber pole põhjatu. Mingil ajal hakkab see üle ajama. Siis on vaja kuidagi ennast maha laa­dida.

Tegevus, mis meile jõudu ja energiat annab, on nagu klaver. Iga tegevus on üks klahvilöök. Seni oleme käinud trennis, kohvikus, sõpradega kohtumas, šoppamas – kus iganes. Praegu on need klahvilöögid tühjad. Need ei tee enam heli. Aga meil on enda ellu muusikat vaja. Ehk energiat. Leiame tegevuse, mis on lubatud ning hoiab meid ennast. Ja kui hoiame end, hoiame ühiskonda, lähedasi. Kui me ära kukume, ei kuku me ainult enda, vaid kõikide – oma laste, vanemate, abikaasa jaoks.

Kui me näeme, et keegi ­käitub iseendaga halvasti, on meil alati võimalik seda talle öelda.

5

Valitsus on kriisiga seonduvat vahendades kasutanud hirmutamist. Reklaamides on loosungid stiilis “Kui külastad vanaema, viid kaasa surmava viiruse”. Kasutatakse teemaviidet “viirustapab”. Kui kaua inimene niisuguse hirmu all vastu peab?

Me ei tea, kui suur hulk inimesi võtab selle vastu. Kui paljud võtavad seda teavituse ja kui paljud hirmutamisena? Nagu ma ütlesin, ei saa liiga mugav olla, muidu muutub see uueks reaalsuseks. See on nii kõikide olukordadega: mingil hetkel muutuvad asjad uueks reaalsuseks ja kohanen nendega. Ma ei tea, kui paljud kohanevad. Inimesed on erinevad. Oleneb, milline on tema emotsionaalne pagas, sotsiaalne struktuur.

Ei saa öelda, et oleme Eestis esimest korda keerulises olukorras, küll aga esimest korda sellel ajajärgul. Tõesti võib olla raske toime tulla. Kui sa küsid, kui kaua, siis ma ei tea … enne võrdlesid meid hispaanlaste-itaallastega. Ilmselgelt oleme meie need, kes veavad välja. Talu­pojamõistusega.

Mainisid, et ajaloos ­pole see esimene raske aeg, kuid juba keskeale lähenevatele eestimaalastele võib see siiski olla esimene nii keeruline olukord.

Just. Aga nii kui selle välja ütlen, et see on esimene, siis paljud ­kohe ütlevad, et “kas sa ei mäleta seda, seda või seda”. Või “järelikult polnud ta ettevõtja või ­kinnisvaraarendaja”, sest alles see majanduskriis ju oli. Me ei saa alahinnata, mis oli siis.

Äärmiselt mahukas on nüüd aga see, et me pole pidanud olema nii palju kodus oma perega. Tutvuma uuesti enda kaaslase ja lastega. Seda pole me küll vist ­eales varem pidanud nii aja­mahukalt tegema.

Millistest sunnitult koosolemise probleemidest oled kuulnud?

See on rohkem pereteraapia teema, aga olen mõelnud, et kui noored ja keskealised on nüüd kaaslasega kogu aeg koos, siis ehk nad näevad, milline hakkab nende pensionipõlv välja nägema. Kui ma saan aru, et mul pole inimesega millestki rääkida, siis võib-olla taipan, et sellist pensionipõlve ma ei taha.

Mujal maailmas, kus sellest kriisist on välja tuldud, on lahutuste arv suurenenud. Iivegi on tõusnud. Seda on loetud eri kohtades, ma pole ühtegi uuringut näinud, aga igal juhul usun, et sunnitud koosolemine teeb suhte kas palju paremaks või palju halvemaks.

Kas usud, et paarid, kes pärast eriolukorda on veel koos, jäävadki suure tõenäosusega kokku?

Igal juhul on neil võimalus suhe palju paremaks muuta. Ma ei tea, kas nad jäävad kokku, aga võidavad sellest kindlasti. Või kaotavad. Nagu ühiskonnaski.

Kas praegusel ajal varasemate vaimse tervise probleemidega inimeste mured süvenevad?

Võivad, aga ei pruugi. Me ei saa kellegi kohta ennustada, kuidas ta toime tuleb. Mõni inimene, kes ei tule toime tavaühiskonna reeglitega, saab väga hästi hakkama kriisisituatsioonis. Mõni, kes ei tule toime tavaolukorras, ei tule kriisisituatsiooniski toime. Ma ei tahaks inimestele stigmasid juurde panna. Mõnel inimesel ongi väga keeruline: kui olen kaotanud töö, sotsiaalse ringkonna, kellelt energiat saada, pole harjumuspärast tegevust, ongi raske hakkama saada.

Kriisinõustaja Helar Peterson tõdeb, et kui me ära kukume, ei kuku me ainult enda, vaid kõikide – oma laste, vanemate, abikaasa jaoks. Niisiis peame end hoidma. FOTO: Urmas Luik

Ühel südapäevasel pressikonverentsil oli teiste seas lastepsühhiaater Anne Kleinberg. Ajakirjanikud ei esitanud talle ainsatki küsimust. Ikka pommitati teisi kõneisikuid pärimisega testimise ja maskide kohta. Jäi mulje, et inimeste vaimne tervis on vähemalt selles kriisis teisejärguline.

Oleme olukorra sees. Kui oleme olukorra sees, tahamegi teada, millal maskid tulevad. Mitte ­seda, kuidas keegi end tunneb. See on lihtne ja loogiline: kui oleme olukorra sees, reageerime vastavalt sellele olukorrale.

Rääkides infost. Peame vaatama, kust seda hangime. Infoga on samamoodi nagu söömisega: me ju jälgime, mida sööme. Kui me valimatult endale teavet sisse ahmime, lähme mingil hetkel segadusse. Kui saame adekvaatset ­infot, sööme seda nagu toitu, mis toidab.

Pereterapeut Aet Lass on soovitanud varasemas intervjuus uudiseid lugeda kord päevas.

Just. Võiks lugeda selgeid kanaleid ja kord päevas. Samamoodi on ärevusmõtetega. Kui tulevad sundmõtted, on need nagu bussid. Seisame peatuses, kuid iga bussi peale me ju ei lähe. Valime bussi, mis viib meid sinna, kuhu soovime. Või vähemalt sinnapoole. Mõni mõte aga jääbki peas ket­rama. Siis saame samamoodi mõelda: mõtleme sellele mõttele päeva jooksul turvalisel ajal umbes pool tundi. Saame end rahustada: seda mõtet mõtleme siis. Selle hirmu või ärevuse peale mõtlen näiteks õhtul viiest poole kuueni. Siis on kõik. Kui kella seitsmest see mõte jälle tuleb, ütlen: “Ei, seda mõtlen homme.”

Usun, et lastele on rutiin isegi olulisem kui täiskasvanutele. Mis probleeme praegune aeg neile kaasa võib tuua?

Oleneb vanusest. Mõnel teismelisel, kes väga vähe toast välja tuli ja varemgi ainult arvuti või telefoni kaudu suhtles, pole rutiin võib-olla muutunudki.

Väiksematega võib tekkida olukord, kus vanematel pole võimalust või oskust oma lastele ­aega pühendada. Näiteks: kui laps on kodus ja enne ema-isa käisid tööl, leppis laps sellega, et nad on tööl ja sellepärast ei tee me koos asju. Nüüd on nad järsku kodus, aga ikka ei veeda me ühiselt aega. Mis laps sellest õpib? Oleme kõik ühe katuse all, samas korteris või majas, aga koos me aega ei veeda.

Enamasti me ei karda ­tulevikku, aga kardame mine­viku kordumist.

5

Võin tuua enda näite. Pere mõlemad täisealised peaksid ideaalis tegema kodus tööd, aga see muidugi ei õnnestu, sest on toimekas kaheaastane, kes hommikul esimese asjana arvuti vahendusel koosolekul viibival emal või isal käest haarab, et teda mängima kutsuda.

Kaheaastasele seda muidugi ei selgita. Mõtleb, et “oled ju kodus, miks sa seda ei tee”. Kui minu lapsed olid niisama vanad ja oli vaja kodus tööd teha, tegin seda mõnikord koridoris, silma alt ära. Kaheaastasedki kohanevad. Kui nad teavad, et on mingi aeg, kui nad saavad jagamatu tähelepanu osaliseks, lepivad nad sellega, et mingi aeg tähelepanu pole. Aga nad teavad, et millalgi nad saavad jagamatu tähelepanu, mis on ainult neile. Ilma televiisori mängimiseta, konkreetse kontaktiga.

Kui sa ei anna lapsele ­armastust, tähelepanu, aega­, mängu, pole sul temalt koostööd oodata.

5

Mis oleks siis soovitus väikelastega peredele? Kindel päevakava?

Kindlasti, lapsega tegelemiseks kindel päevakava. Võib tekkida küsimus: kuidas sa seda lapsega teed? Rõhk on sellel, et mäng peab olema lapse juhitud: sina mängid koos lapsega lapse mängu. Laps ei pea sinu tähelepanu eest võitlema.

Kui räägime alates kahe­aastastest, on olemas programm “Imelised aastad”, mis täpselt sellest räägibki: kuidas olla lapsega nii, et ta teeks sinuga koostööd? Ennekõike tähendab see, et sina teed lapsega koostööd. Sa ei saa võtta rahakassast ühtegi senti, kui sa pole sinna midagi sisse pannud. Ehk: kui sa ei anna lapsele armastust, tähelepanu, aega, mängu, pole sul temalt koostööd oodata. Miks siis laps peaks sind kuulama? Sama kehtib elukaaslasega.

Niisiis, kui keerulisest olukorrast midagi head leida, siis ehk seda, et vanematel on nüüd võimalus rohkem oma lastega olla.

Tänu sellele, et saame olla kodus, on võimalus lastega suhet uuesti luua või parandada. Lapsed saavad väga hästi aru, et olukord on teistsugune. Kahene saab vanemate kodusolemisest natuke teistmoodi aru, aga igal juhul saab ta aru, et ema-isa on kogu aeg kodus, ja mitte nii, nagu laupäeval-pühapäeval kodus ollakse.

24.04.2020 28.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto