Silvia Paluoja: Maskid jah, aga kindad?

Ei ministrid Aab ega Kiik ega keegi teine küsi, kas eraisikute või omavalitsuste rahakott ühekordse ja paari tunni järel vahetatavate maskide hulgiostu kannatab. Foto: Sille Annuk

Apteegi uksel ripub silt “Maske ei ole”. Muigan, sest nõukogude ajast mäletan rohupoodide klaasitaguseid püsiteateid “Vatti ei ole”. Näokaitse defitsiit õnneks on lühiajaline, järgmise Hiina-lennuki järel annab lähim apteek Pärnu südalinnas teada, et kümme maski maksab seitse ja 50 maski viis korda rohkem. Kahandan kontot väiksema raha võrra ja küsin ka kindaid, sest avalikes kohtades vajavad käed pärgviiruse eest samavõrra kaitset nagu nina ja suu. Kindaid ei ole.

Teises apteegis vastab letitöötaja kaitsekinnaste soovi kuuldes, et neil on vaid S-suurus. Raalin kuuldut küsiva pilguga, sest mul ei ole printsessikäed. Aga teenindaja on abivalmis ja lahkun M- ehk keskmises suuruses siniste kummikinnastega, kumbki paar eraldi ­kilekotis ja mõlemal hind 1,20 eurot. Kodus uurin pakendit, millel hoiatus: lateks võib põhjustada allergiat. Kaup on valmistatud Malaisias. Ja siis avastan toidupoes kärutades läbipaistvad vinüülkindad, kümme tükki pakis paari euro eest “one size” ehk mõõduta.

Ilmad lähevad soojemaks, aga see, millega väljaspool eesliini käsi kaitsta, pole avalik teema. Selle asemel jätkub hullumiseni arutamine, kas muuta maski kandmine kohustuslikuks või suruda need sotsiaalse normina pähe kinnistes avalikes ruumides. Ei ministrid Aab ega Kiik ega keegi teine küsi, kas eraisikute või omavalitsuste rahakott ühekordse ja paari tunni järel vahetatavate maskide hulgiostu kannatab. Igas maakonnas pole ju sellise kaliibriga suurettevõtjat nagu Oleg Gross, kes kingib Lääne-Virumaa hooldekodudele, päevakeskustele ja riskirühma eakatele 50 000 kaitsemaski.