New York Timesi ajakirjanikud Michael Paulson ja Michael Cooper kasutasid mullu sügisel ilmunud artiklis “Sõu filmimine: vabandatav? Või karistatav?” terminit “artist versus masin”. Tabava ütlemisega viitasid nad meie kaasajale, mil teatri- või kontserdikülastaja haarab nahaalselt taskust mobiiltelefoni, et üritust filmida ja pildistada. Mis veel hullem: helistada ja sõnumeid saata.
Laura Vadam: Ühelt ekraanilt teisele – artisti needus
USA rokkar Jack White ansamblist The White Stripes keelas oma kontsertidel telefonid. USA räppar Kendrik Lamar astus tema jälgedes, nõustudes, et ekraanimeri tapab atmosfääri (The Guardian, 2018). Sama teed on läinud Adele. Ideed pooldas meie seast lahkunud legendaarne Prince.
Sealse meedia analüüsidest ja allikatest selgub, et 2000. aastatel sündinud harjumus ei valmista pahameelt vaid popstaaridele. Ausalt öeldes ebaviisakas uus, meie ajastule omane “normaalsus” ajab kopsu üle maksa klassikalise muusika viljelejatel ja Broadway näitlejatelgi. Põhjendatult.
Muidugi oleks kaunis öelda, et muusikud teevad seda, mõeldes publiku heaolule. Jah, on artiste, kes üritavad traditsioonilise kontserdi formaati elus hoida: silma vaadata, end võluva atmosfääri loomisele pühendada, kontakti luua.