Tänavune kuusekäbiuputus kattis siisikestele pidulaua

Kui uidata mõnes okaspuumetsas, võib näha-kuulda, kuidas siisikeste isaslinnud esitavad ­okstel tagasihoidlikku, kuid meel­diva kõlaga laulu. Foto: Karl Adami

Ma teen ­tihti jõeäärsetel niitudel ja metsades luuret, otsin ja kuulan, sageli kaamerata. Hiljuti võtsin ette metsamaastikud, saamaks aimu, kes kevadistest saabujatest on end juba sisse seadnud. Kulgesin samblavaibal, ümberringi käbidest lookas aasta puud – kuused. Kõikuv temperatuur ja päikesesoojuse aina suurenev võim on käbisoomused avanema pannud. Seadsin end päevinäinud kuuse lamatüvele istuma ja kuulasin, kuidas kogu mets soomustest prõksus. Niisugust helimaastikku ei saa nautida igal aastal. See prõksumine äratas seni lepaurbadel kiikunud ja maas seemneid nokitsenud siisikesedki.

Neid väikseid, vintlastest laululinde ei anna otseselt kevadekuulutajateks pidada, sest nad panevad suurte salkadena vastu sügistalvelegi. Kevad on aga aeg, mil neid kõige sagedamini lähedalt näeb. Peale selle jõuab suur hulk siisikesi tagasi rändelt.

Tänavu otsisid siisikesed veel märtsi alguseni kambakesi toitu. Peamiselt rippusid nad, pea alaspidi, peenikestel kase- ja lepaokstel, aga turnisid okaspuudelgi. Märtsi alguses märkasin, et suured salgad on enamasti lagunenud ja metsa all valdavalt paarid, kes moodustusid juba talve lõpus. Seega tuli kevad tänavu teisiti, sest tavaliselt olen siisikeste parvi jagunemas näinud aprillis.