Katrin Saare: Tähtsam väljajoonistunud kõhulihastest on tervis, positiivsus ja lähedased su ümber

Katrin Saarest sai ettevõtja tänu ­Robert Kiyo­saki raamatule “Rikas isa, vaene isa”, mida ta umbes 14- või 15aastaselt luges ja kust leidis enda meelest revolutsioonilise mõtte: sa ei pea mööda palgaredelit üles ­ronima, vaid võid seda redelit omada.
Katrin Saarest sai ettevõtja tänu ­Robert Kiyo­saki raamatule “Rikas isa, vaene isa”, mida ta umbes 14- või 15aastaselt luges ja kust leidis enda meelest revolutsioonilise mõtte: sa ei pea mööda palgaredelit üles ­ronima, vaid võid seda redelit omada. Foto: Mailiis Ollino

Umbes poole elust Pärnus veetnud Kat­rin Saare nimi sai trennisõpradele tuttavamaks siis, kui ta tuli välja oma videotreeningutega. Pea terve täiskasvanuea ettevõtjana tegutsenud Saare, kes on ajanud nii kiirlaenuäri kui ka pidanud burgerikioskeid, liigub eesmärkide poole ennenägematu järjekindluse, rahuliku meele ja tarkusega. Ta ei soovi ajada äri lihtsalt äri pärast, vaid viia ettevõtluse kaudu ellu oma missiooni – võimaldada inimestel treenida juhendaja käe all, olenemata sellest, kus nad elavad või parajasti viibivad. Ja, mis kõige tähtsam, teha iga päev natuke paremaid valikuid.

Koos elukaaslase ja äri­­­part­neri Taaviga arendavad nad idu­ettevõtet Hopa Fit, jagavad kirge treeningute ja tervisliku eluviisi vastu ja saavad peagi lapsevanemateks. Siinkohal toob ta esile meditsiinisüsteemi ja ütleb, et ­koroonaviiruse kiuste on ta saanud kõik vajalikud arstivisiidid ära teha.

Oleme Katriniga juba mõnda aega tuttavad Eesti ettevõtlike naiste assotsiatsiooni ellu kutsutud edutiimi kaudu, mis on mõeldud oma ettevõtet arendada või kasvatada soovivatele naistele, ja kohtusime enne eriolukorda korra kuus.

Kuidas sinust treener sai?

Ma olen sportlik olnud lapsepõlvest saadik, mänginud võrkpalli ja jooksnud. Kui koolis oli vaja võistlustele minna, siis mina ikka läksin. Peale gümnaasiumi asusin juurat õppima ning tegelesin inkassode ja laenudega.

Kuus-seitse aastat tagasi sattusin koolitusele, kus mu käest küsiti, mis oleks see üks töö, ­mida ma teeksin, kui ma sellega raha ei peaks teenima, sest raha oleks selletagi. Ainuke mõte, mis mul pähe tuli, oli treeneriamet. Seejärel läksingi treeneriks õppima. Nüüd on see minu hobi, kirg ja töö üheskoos.

Tagasi üles