Otsitud on isegi meelepärast kuupäeva, mis ajaks võiks plats puhas olla, et koolilapsed ja meie oma töötud saaksid suures üksmeeles, rätid peas, väljaveninud põlvedega dressipüksid jalas ja hangud õlal, põllumajandusettevõtetesse appi suunduda. Ühe kuupäevana on välja käidud suve keskpaika jääv 31. juuli?!
Kahjuks või õnneks on põllumajandussektor Eesti Vabariigis aastatega jõudsalt arenenud, mis tähendab, et igaüks ei sobi ja kaugelt igaüks ei taha sinna tööle minna. Võib vaielda, kas keerulistes olukordades on paslik kõnelda tahtmisest või peaks tegelema sellega, mis tegelemist vajab. Aga kui ma õigesti aru saan, jääks kogu arutelu ära, kui me tunnistaks endale, et Eesti vajab kõiki neid võõrtöölisi ja pelgalt talupojamõistusega ei lahenda praegust kriisi. Vajadust ja soovi võõrtööliste järele on kinnitanud ajakirjandusele nii Pärnumaa kui teiste maakondade põllumajandusettevõtjad. Ükskõik kas siis Ukrainast või mujalt tulnud töölistel on kõrge töömoraal, soov siin just seda tööd teha ja ka selleks vajalikud oskused.