Vahur Mäe: Opositsioonilik põgenemine: mida see kaasa toob?

Kriisiaja probleemid ootavad linnavolinike otsuseid, mis poliitmängude tõttu edasi lükkuvad. Foto: Urmas Luik

Turbulentsed ajad on meil linnavolikogus. Koguni nii, et viimasel istungil aprilli lõpupäeval tuli kuuetunnise töötamise järel pidurit tõmmata: selleks andis võimaluse volikogu töökord, mis näeb ette istungi pikendamise üle hääletuse korraldamist.

Hääled jagunesid võrdselt, mistõttu tuli asjad kokku pakkida ja koju minna. Opositsiooni mängulusti vaadates on selline strateegia inimlikult ehk isegi mõistetav, kuid sisuliseks minnes kurb ja kahjulik linnale ja selle elanikele: mängurvolinike afektiseisund takistab arengut iga­pidi, sest ajakriitilised, elanike turvatunnet kindlustavad otsused jäid tegemata. Seda sõnumit võimendab kõikehõlmav kriis, nõudes eriti kiiret sekkumist ja asjaajamist. Aga maskid langesid, sest võimalus segadust tekitada – on ju häälte jagumine äärmiselt tasavägine: 20 koalitsioonil ja 19 opositsioonil – kaalub üles ratsionaalse tegutsemise ja probleemide lahendamisele kaasaaitamise. Jäägu see lugeja analüüsida, mille peale osa pettunuist mängib ja mis on sellise tegutsemismustri tegelik motiiv.

Kuidas muidu sele­tada olukorda, kus opositsioongi esitas lasteaiatasudest ­vabastamise eelnõu, kuid ei soostunud seda kaitsma?