Lugeja följeton: Kuidas tegelikult kõik alguse sai

“No sina muidugi, sina oled väiksest peale suli hingega. Mina pean käituma ikka piibli järgi. Mina ei saa tembutada nagu sina,” kurtis Jumal oma rasket saatust. Foto: Olga Valter

“Ei, mina enam ei jaksa. Ei jõua ja kõik. Maailma loomisest saadik olen ainult tööd rüganud. Ei ühtegi vaba päeva! Ainult töö ja töö! Lõppude lõpuks olen minagi inimene või noh, inimeselaadne olend!” kurtis Jumal oma muret lapselaps Edgarile.

Edgar noogutas mõistvalt ning lausus: “Minul olid omal ajal kambas tublid töörügajad, kes minu eest kogu töö tavaliselt ära tegid. Mina pidin ainult käima avamistel ja linte läbi lõikama. Samuti tuli peale linnajuhtimise juhtida kõiksugu muid asutusi või vähemalt olla nende reklaamnägu. 

Tavaliselt mind ikka kutsuti, aga mõnikord pidin ise ennast pakkuma. Näiteks tahtsin ma saada Tallinna võimlemisklubi presidendiks, aga ei lubatud. Peatreener arvas, et muidu lõikan kõik lindid läbi. Kõik see võttis palju aega ära ja päris tööd ei jõudnudki teha.” – “No sina muidugi, sina oled väiksest peale suli hingega. Mina pean käituma ikka piibli järgi. Mina ei saa tembutada nagu sina,” kurtis Jumal oma rasket saatust.

Edgar aga ei jätnud ja proovis vanaisale selgeks teha, et tembutamiseta ei ole võimalik puhata. Jumal ainult ühmas midagi umbmäärast lapselapse jutu peale. Ta ei tahtnud inimkonnaga niisama tembutama hakata. Nende omavaheline vestlus ei jõudnudki kuhugi. Öösel ei andnud lapselapse mõte tembutamisest ja seeläbi omale vaba aja võitmisest Jumalale rahu. “Hea küll, jaks on tõesti otsakorral. Tuleb midagi välja mõelda!” Hommikul rääkis Jumal kohe Edgariga, et mis nõu tema annaks. “Hehee, ma teadsin kohe, et sulle seda puhkust tarvis on. Nüüd on nii, et saadame Maale ühe viiruse. Sihukese mõõduka, et väga palju kurja ei teeks, kuid samal ajal paneks kogu muu elu seisma,” tutvustas Edgar oma vanaisale kavalat plaani. “No ma ei tea? Kas ikka tasub?” oli Jumal skeptiline. “Tasub, tasub! Sõda ei ole vaja, alles oli üks. Muud ma ka ei suuda välja nuputada. Üks viirus oleks paras,” lausus Edgar entusiastlikult. “Teeme siis nii! Homme läheb viirus teele. Oota, sellel on nime ka tarvis! Paneme midagi naljakat! Näiteks Limpopo. Ai, seda ju ei saa! Seda nime juba kasutatakse. Aga paneme siis Karoona! Ah, seda ka ju ei saa. See on juba olemas. Või paneme ikka! Ongi naljakam,” lõpetas Jumal dialoogi.

Homsest oligi Jumalal mitu kuud puhkust. Või mis puhkus see ikka oli! Majapidamises nõudsid tegemist need tööd, mis ta oli naisele lubanud teha siis, kui aega jääb. Nüüd tuli ära parandada kuuri katus, maja tahtis värvimist, mõni aialipp väljavahetamist. Tööd jätkus! Aga sellest polnud midagi, vähemalt sai tööga tööst puhata.