Sisukord
Elu
Paberleht

Meeli Luige: Olen tundnud süümepiinu, et olen pidanud tööl käima ega ole saanud kogu oma aega lastele pühendada

11 min lugemist
Koonga koolis huvijuhi ametit pidav 55aastane Meeli Luige soovib hooldusemana, et riik märkaks senisest rohkem hooldusperede ränka tööd. FOTO: Mailiis Ollino

Meeli Luige on soe ja siiras ­naine, kes oma südameheadusega muutnud mitut noort elu. Peale oma kahe poja on ta abikaasaga avanud enda kodu ja südame lastele, kes jäänud vanemliku hooleta. Seda tingimusteta, pelgamata vastutust hoolitseda raske puudega lapse eest. Koonga koolis täiskohaga huvijuhina töötav Meeli tunnistab, et tunneb aeg-ajalt süümepiinu, kuna on ­pidanud tööl käima. Südames on ta alati ihanud olla ema, kes peale armastuse pühendab lastele kogu oma aja.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Olete abikaasaga kasvatanud üles neli tublit last. Teil endal on kaks poega, kelle kõrval olete võtnud enda hoole alla kaks südamest sündinud last. Ajutiselt on teie peres elanud aga rohkem lapsi. Kuidas jõudsite otsusele avada oma kodu uksed vanemate hooleta jäänud lastele?

Kui sündis noorem poeg Miku, oli vanem, Marek, kodunt juba läinud. Miku jäi üksi ja tundsime abikaasaga, et meil on veel ruumi nii südames kui elamises, et pakkuda kellelegi kodusoojust.

See oli kihvt, kuidas me ühtemoodi mõtlesime. Kuigi oleme täiesti erinevad. Mina mõtlesin: kuidas ma ütlen abikaasale, et tahan võtta mõne hädas lapse perre. Aga kui talle rääkisin, tuli välja, et tema mõtles omakorda, kuidas tema mulle sedasama ütleb.

Ja siis tulid meile kaksikud tüdrukud. See oli väga vahva aeg. Meie noorem poeg oli kolmeaastane, nemad samuti. Aga tüdrukud läksid oma ema juurde tagasi, kui emal kõik hästi oli.

Raskeid hetki tekib hooldusvanemal palju. See, kui pead lapsed tagasi andma, on üks neist. Need tüdrukud olid meie juures üle aasta. Mõlemad abikaasaga põdesime, kui nad tagasi läksid.

Võtsime pärast seda asja tõsisemalt käsile: tegime pereuuringud, käisime psühholoogide jutul ja läbisime koolitused. Ja mõne aja pärast tuli meie juurde seitsmeaastane tüdrukutirts Natalja. Mõni aasta hiljem kolmeaastane poiss Kaarel (tulenevalt andmekaitseseadusest on nimi muudetud, A. K). Nemad jäid meie lasteks.

Julguse olla hoolduspere andis positiivne kogemus oma lastega. Noorem oli küll alles väike, aga vanem poeg oli olnud maa­ilma parim laps.

Meenub seegi, et õde töötas mul Tartus lastekodus kokana. Käisin külas ja oi kuidas jäid hinge väikesed lapsed, kes kõik ootasid järjekorras, et saaks kas või kaks minutit minu süles istuda. See on mällu sööbinud. Ma küll ei mõelnud pärast seda, et nüüd võtan lastekodust lapsed. Ma polnud siis mehelgi veel. Aga eks hiljem hakkad märke vaatama.

Ma tõesti olen seda meelt, et lastekodud peaks ära kaotama. Võib-olla tõesti jätta need ainult haigetele lastele. Kui laps perest eraldatakse, peaks ta raudselt saama asendusperre, kas või lühiajaliselt.

08.05.2020 12.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto