See kevad on jõudnud suvepealinna poliitikamaastikule teisiti kui paljud eelmised.
Eno-Gerrit Link: Halb tubateater (2)
Sündis võimuliit, milles iseenesest pole midagi iseäralikku – poliitilises kaleidoskoobis tekib ikka aeg-ajalt uusi kombinatsioone, kuid see, mis Pärnu linnavolikogu saalis on viimastel kuudel toimunud, ei meenuta ühestki otsast rahulikku põhjamaist asjaajamist, pigem lõunamaist kirgede tormi.
Oponentide arvustamine või üle saali jagatavad sapised märkused või vahelehõiked on selle möllu leebem vorm. Sõnakamad ja pidurdamatumad volikogu liikmed pole pidanud paljuks isiklikke solvanguidki.
Enne eriolukorra kehtestamist väga tuliseks kiskunud istungit volikogu saalist jälgides tekkis tunne, nagu oleks sattunud mõne lõunapoolse riigi raadasse, kus oma argumente esitades vahel rusikadki appi võetakse.
Oleks sattunud justkui mõne lõunapoolse riigi raadasse, kus argumente esitades rusikadki appi võetakse.
Järgmisedki istungid ja nende ümber valitsenud segadus pole paremat muljet jätnud.
Ma pole sugugi ainus, kelles volikogu viimased istungid on kummastust tekitanud. Päris mitu tuttavat või pooltuttavat on ise selle jututeema üles võtnud ja uurinud, miks seal selline triangel käib.
Kas see on poliitiline teater või on need inimesed koduseinte vahel samasugused? Oleks päris huvitav teada, kas nad käratavad oma lähedastele: “Pane oma suu kinni ja istu maha!”. Või kas nad teatrietendust külastades hõikavad üle saali: “Issand kui piinlik!”? Või on kuri olek ja vihased sõnad vaid mask ja roll, mida saalist tänavale astumisel kaasa ei võeta?
Eks volikogu liikmed on tunnistanud kulisside taga isegi, et laval etendatav stsenaarium kipub vaatajale piinlikuks kiskuma. See on hea eeldus, sest sadade valijate usaldatud rollitäitmine tasub aeg-ajalt enesekriitilise pilguga üle vaadata ja sisulistele küsimustele rohkem rõhuda.
Järgmiste kohalike valimisteni on jäänud veidi üle aasta. Sellest peaks täitsa piisama, et rolle paremaks lihvida.