Mihkel Lüdig – mees, keda võiks tunda rohkem kui ühe laulu järgi

Mihkel Lüdig. Foto: Vändra Muusikakooli Arhiiv

Täna 140 aastat tagasi Vaskräämal sündinud Mihkel Lüdig oli nii värvikas tegelane, et temast võiks keegi Eesti režissööridest vändata kunagi mängufilmi. Sisult ei jääks see kindlasti alla vehklemis­legend Endel Nelise elust ainest saanud “Vehklejale”, kuid võiks olla niisama seikluslik rohkem tõetruultki.

Selles filmis saaksid kõrvaltegelastena ekraanil vilksatada nii Vene kirjanik Maksim Gorki, kelle juurde Lüdig esimese ilmasõja ajal lõunastama sattus ja talle meie laulupeokultuuri tutvustas; helilooja Nikolai Rimski-Korsakov, kes oli Lüdigi kompositsiooni­õppejõud; Peterburis elanud Eesti maalikunstnik Johann Köler, kelle matustel Lüdig Jaani kirikus orelit mängis; kirjanikud Eduard Vilde ja Eduard Born­höhe, kelle kodus Tallinnas toimusid tihti lõbusad seltskondlikud koosviibimised; või ka president Konstantin Päts, kelle ette lauale Lüdig vihastades suust oma proteesid olla virutanud, kui kultuurkapital talle küsitud toetust ei andnud.