Sisukord
Arvamus
Postimees

Silvia Paluoja: Võõrrahvas leevendab karjuvat töökäte nappust

3 min lugemist
Ukrainlaste abita jääks kapsasaak põllule, sest enam pole võimalik leida eestlasi, kes oleks nõus tegema kapsa koristamiseks vajalikku füüsiliselt rasket tööd. FOTO: Tomi Saluveer

Albumit lapates peatub pilk pildil, millel seisan kartulikombaini juures kõrvuti professor Marju Lauristini ja kahe kursusekaaslasega. Oleme 1978. aasta keerulisel sügisel ühes Jõgevamaa kolhoosidest, et päästa põllumajandust. Vihma ja mudaga maadeldes noppisime kartuleid ja tirisime söödapeeti, elades spartalikes tingimustes.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Ühismajandis olime žurnalistikaosakonna üliõpilastena saaki koristanud ka sügis tagasi, sest ülikool saatis teise kursuse tudengid tavakohaselt kuuks ajaks maale tööabi andma. Tollal nimetati Eestit kartulivaba­riigiks, kus toidu-, seemne- ja söödakartulit kasvatati 70 000 hektaril. Nüüd nimetatakse Eestit banaanivabariigiks, sest kartuli pind on taassünni järel vähenenud 13 korda. Nõudlust ei ole ja importkartul tungib peale, põhjendavad maaubinatele veel truuks jäänud.

Põllumajanduses kui riskiäris ei ole aastad vennad ja riigi toidujulgeolekut kindlustavas valdkonnas pole võimalik inimesteta toimetada. Seda rõhutab oma blogis ka maaeluministeeriumi asekantsler Marko Gorban, kelle sõnutsi areneb tehnoloogia küll kiiresti, aga inimese vahetu osalemine jääb toidutootmises alati tähtsaks. Samal ajal on meil järjest vähem neid, kes puutuvad kokku põllumajanduse ja maaeluga. Tööjõuprobleem pole selles valdkonnas tekkinud üleöö, koroonakriisiga. Eriti terav on see aga hooajatöödel nagu ülejäänud Euroopa riikides.

09.05.2020 13.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto