Pärnu kunstiklubi liikmeid ühendab “kunstikiiks”

Näituseks valmistumine andis harrastajatele hoogu. Vasakult esiplaanil Mare Säkk, Marju Lorentson (fotoaparaadiga) ja Johanna Grauverk. Tagaplaanil ajavad juttu (vasakult) Ly Saat, Ervin Raud ja Selma Juurikas. Foto: Urmas Luik

Raekojas asuvas Pärnu linnagaleriis esitlevad jaanuari lõpuni oma maale Pärnu kunstiklubi liikmed. Tegemist on mullu 35aastaseks saanud klubi juubelihõngulise ülevaatenäitusega.

Klubi liige Marju Lorentson märkis, et tehnikalt ja temaatikalt on need tööd väga erinevad nagu klubilised isegi: ühed leiavad naudingu looduse, loomade ja lillede kujutamisest, teised kalduvad abstraktsionismi.

Kunstiklubist on aastate jooksul läbi käinud palju loomeinimesi, kellest kõik pole sinna pidama jäänud. On neid, kes jõudnud kaasa lüüa vaid paar viimast aastat, kauaseim kunstiklubi liige Johanna Grauverk mäletab selle algusaegugi.

Klubi kasvas välja Rüütli tänaval praegu Kungla keskusena tuntud hoones asunud Pärnu I kultuurimaja kunstiringist, kus kunstihuvilisi juhendas Leili Voll. Pärnusse tööle suunatud Voll moodustas seal oma esimese kunstiringi 1956. aastal ja vedas ringi eest paarkümmend aastat, kuni sellest arenes välja kunstiklubi.

Igaühel on oma rada

Kui enamiku klubilaste juubelinäitusele väljapandud maalid on valminud viimastel aastatel, siis Grauverk otsis välja valiku oma esimestest töödest: portree kunstiringis kunagi kaasa löönud Vaike Mäeojast, õrnades akvarelltoonides maalitud vaate Pärnu jõe suudmest ja foto keraamilistest ning puitfiguuridest, kus kitse, saunalise, koera ja poni vahel troonib büst Grauverki emast, kes näinud ära terve sajandi.

Kogu eluks kunstile käe andnud Grauverk liitus esimese kunstiringiga 1948. aastal, olles siis 25aastane. Huvi joonistamise ja maalimise vastu tekkis tal juba lapsena vanema venna kõrvalt, kes armastas kunsti.

“Tema joonistas kodus oma kallima peast ja läks täppi. Nii andekas oli. Mina olin üle laua põlvili tooli peal ja vaatasin, kui vend seda portreekest pliiatsiga tegi,” muheles nüüd juba auväärses eas daam.

Ema töökohtade tõttu tuli Grauverkil käia viies algkoolis, kuid joonistada meeldis talle igal pool. Pärast kaubanduskooli kiitusega lõpetamist määrati Grauverk linnavalitsuse maaosakonda sekretäriks. “Istusin terve suve seal ära ja kurtsin siis, et ei taha seal sekretärina hommikust õhtuni passida, läksin õpetajate seminari,” meenutas ta.

1944. aastal, kui toimus Tallinna pommitamine, jäi naisel viimane kursus pooleli. Grauverk tuli Pärnusse ja oli mitmes koolis õpetaja. “Ühel päeval kutsuti mind letti ja öeldi: “Me kasvatame teid ümber.” Mispärast? Sellepärast, et noor õpetaja käib pühapäeval kirikus, kuhu see kõlbab. Mõtlesin, et hea küll, mina kakleja ei ole, lähen ikkagi raamatupidajaks,” jutustas ta.

Nii töötaski Grauverk pensionieani raamatupidajana, olles töövälisel ajal aktiivne loomeinimene. Lõi kaasa luuleklubis, terviseklubis, kunstiklubis, koduloouurimises ja jätkab neist mitme alaga tänini. Kolm luuleraamatut on ilmunud, loomisel on neljas.

Eesti Rahva Muuseumi mullune palve panna kirja oma elulugu on Grauverkil veel täitmata. “Kirjutasin vastu, et viimane raamat võtab mul võhma välja, tuleb oodata,” rääkis ta muigega oma kiire elu üle.

Kinnisvaramaakleri töö kõrvalt maalival Ervin Raual on praeguseni meeles sõnad, mis õpetaja talle põhikooli aegu lausus: ärgu noormees joonistamist-maalimist unustagu. Ometi läks ligemale 40 aastat, kuni ta pintsli taas kauemaks kätte võttis.

Nagu Raud ja Grauverk käivadki kunstiklubis inimesed, kellest enamik maalimisega leiba ei teeni, vaid näpistavad selle tarvis aega oma põhitöö kõrvalt.

Igal inimesel on oma tee, kuidas ta kunstini on jõudnud: osa klubilasi on kunstiharidusega, osa on end täiendanud kursustel. Igaüks astub oma rada ja põhiliselt tegutsevad kunstnikud eraldi, koos maalitakse suvelaagrites ja aeg-ajalt joonistatakse kõrvuti kunstnike majas.

Kõiki ühendab kunstikiiks

Paljud klubilased on lapsed suureks kasvatanud ja leidnud nüüd aega endale ja oma hobidele. Näitusi tehakse kaks korda aastas, aktiivselt osaletakse Pärnu kunsti ülevaatenäitustel.

Koos töötades tekib mõnus ühine aura, mis annab palju jõudu ja tuge. Näitusteks valmistumine lisab maalimisele hoogu. Koostegutsemine tekitab mõttevahetust, ideid.

”Kuna kõigil on oma veendumused, ei saa me üksteist õpetada, küll arutleme loomingu üle. Värvidega mängimine mõjub teraapiana ja kunstiklubi on mõttekaaslastega kokkusaamise koht. Me saame üksteisest aru, kõigil on “kunstikiiks”,” iseloomustab klubi üks aktiivseid liikmeid Marju Lorentson.

Pärnu kunstiklubi juubelihõnguline ülevaatenäitus on raekojas asuvas linnagaleriis avatud 28. jaanuarini.


Alar Raudoja, Pärnu linnagalerii juhataja

“Pärnu kunstiklubi ajalugu on olnud küllalt pikk ja klubi roll Pärnu kultuurielus olnud pidevas muutumises. Kui ta algul oli rohkem stuudio või õppimise koht, siis viimased 10–15 aastat on see roll väiksemaks jäänud ja olulisemaks saanud klubiline tegevus: käia koos, arutada vastastikku oma töid ja tunda rõõmu kunstitegemisest.

Aastad on erinevad, kuid Pärnu kunsti aastanäitustel moodustavad tubli kolmandiku kunstiklubi liikmete tööd. Klubi teine kindel roll on alati olnud kasvatada meile kunstipublikut. Klubi toimib, järelikult teda on vaja.”


Pärnu kunstiklubi 35

Ühendab peamiselt maalivaid harrastuskunstnikke Pärnust ja Pärnumaalt. Asutati 1976, asutajaliikmeid oli üheksa ja esimeseks presidendiks valiti Riho Peetla.

1996. aastal pälvis kunstiklubi ise ja 2002. aastal toona klubi juhtinud Üllar Kallau Pärnu kunsti aastapreemia.

Koostööd on arendatud eri riikide kunstiklubide ja kunstnikega.

Klubisse kuuluvad Johanna Grauverk, Selma Juurikas, Lea Kuusk, Tiiu Kägo, Svetlana Markina, Aili Mets, Tiina Niin, Enri Pahapill, Ervin Raud, Margus Rikk, Ly Saat, Ella Žuliene, Malle Heinonen, Marju Lorentson, Laine Rooväli, Mare Säkk ja teised.

Andmed: Pärnu kunstiklubi, PP