Eestis tavaline liristaja maandus pidevalt looduspiltniku õlale

Mets-lehelind alustab laulu sip-sip-silpidega ja lõpetab kiire sirinaga: sip-sip-sip-sip-sirr. Foto: Karl Adami

Kuigi olen suur talvelemb, on vihmajärgsete, värskete kaselehtede lõhn või reibas lehekuine linnulaul miski, mille vastu ei saa ükski veebruarikuine tuisuvaal. Tänavune linnu­kevad näib mulle veidike teistmoodi. Hoolimata sellest, et esimest kägu kohtasin juba aprilli lõpus, läks suurem kukkumine lahti alles mõni päev tagasi. Ka mets-lehelinnud, keda silmasin juba mai esimestel päevadel, on vahepeal hoogu kogunud, et alles nüüd metsad sirinaga täita.

Nagu nimigi viitab, võib mets-lehelinde kohata peaasjalikult puistutes, kuid suuremates linnaparkides või kalmistutelgi. Väike- või salu-lehelinnu kombel ta kraavipervedel või kasenoorendikes ei pesitse ja saabub rändelt neist hiljem. Ühtlasi on mets-­lehelind hulga värvilisem ja suurem kui meie teised levinumad lehelinnud.