Aastate raamat pööras äsja uue lehekülje. Nagu vahel mõnd teostki lugedes ei ole ülearune lapata leht või paar tagasi, et tuletada meelde üht fakti, nime või sündmust.
Vahur Mäe: Asi iseenesest ehk mõni mõte vabast tahtest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seega, mingem veel kord tagasi eelmisesse, Euroopa Liidu liikmesriikides vabatahtlikkuse teema-aastaks kuulutatud 2011. aastasse, et rääkida kodanikuühiskonna tähtsusest, aga muidugi arengusuundadestki.
Hoiakud on muutunud
Ma olen pidevalt toonud võrdluseks üht vanemat, üle viie aasta tagasi tehtud Eurostati uuringut, mis leidis, et Eesti ühiskonnas panustavad kodanikud ja organisatsioonidki vabatahtlikku töösse kümneid kordi vähem, kui näiteks Lääne-Euroopas. Nii erines Suurbritanniaga võrreldes Eestis vabast tahtest antav panus koguni 22 korda.
Niisugune võrdlus tundub müstilise ja uskumatuna, kuid tuleb leppida teadmisega, et vabatahtlikkus sõltub suuresti majanduslikust heaolust, seega oleks suur tasemevahe loogiline. Pealegi kõlbab selles valdkonnas tuua esile Maslow’ vajaduste püramiidi põhimõtet, mille järgi inimene rahuldab esmalt oma füsioloogilised vajadused ja siis järgneb kõik muu.
Siiski saab rõõmsamalt tõdeda, et Eestis tervikuna, sealhulgas Pärnumaal ja Pärnus, seis nii kehv ei ole. On ju üsna palju aega varem mainitud uuringust edasi tiksunud, meie riigi seadusandja on kohandanud vabatahtliku tegevuse raamistikku ja muutunud on hoiakud tervikuna nii riiklikul kui kohalikul tasandil.
Pärnumaale on aktiivsete partnerite toel loodud vabatahtlike keskus. Äsja kuulsime uudist üha rohkem kaardile tulevast loomemajandusest, mis peamiselt ELi, samuti omavalitsuste rahastuse toel nüüd siinkandis jõulisema arengutõuke peaks saama.
Mitte et võrdlused omaks mingit tähtsust, vaid oma silm on kuningas. Pärnu linna kodanikuühiskond, vaba-, teisisõnu mittetulundussektor annab Eesti keskmisele silmad ette. Kõige rohkem sõltub see loomulikult kodanikest ja nende algatusvõimest. Ja sellestki, millise pilguga hindab avalik sektor kodanikuühiskonna panust, kuid see on jälle seotud tugevalt juba mainitud kohaliku omaalgatuse võime ja loodud väärtustega. Muuseas, vabatahtlik sektor panustab üha rohkem sisemajanduse kogutoodangusse.
Kodanike kaasamine
Kui vaatame ringi linna kultuuri-, spordi- või sotsiaalvaldkonna kaardil, näeme, et tegemist on olulise partnerlusega avalikule sektorile teenuste pakkumisel ja arendamisel. See on mõistlik, sest kohalik omavalitsus ei suuda kõigega ise tegelda. Ei peagi. Küll lasub tal seadusega pandud vastutus pakkuda maksumaksjaile põhilisi teenuseid. Kuigi need saab paljuski sisse osta spetsialistide käest, jääb lõppvastutus ikka tellijale.
Teenuste delegeerimine avalikult vabatahtlikule sektorile on teema, millest meie ühiskonnas eri tasanditel üha rohkem räägitakse. Peamiselt sellepärast, et väheneva maksuraha taustal on avalike teenuste pakkumisel soov saavutada olulist kokkuhoidu. Üldiselt ei pea ma rõhutatult majanduslikust aspektist lähenemist õigeks ja lähenen teemale teisest küljest.
Jah, raha kokkuhoid on väga oluline, üsna tavapäraselt see kaasnebki, kuid peamine võit, mis kodanike kaasamisega esile kerkib, on saavutatav kvaliteet. Seda muidugi juhul, kui partnerid on tugevad. Tausta saab ju alati kontrollida. Ei ole liialdus väita, et avaliku ja vabatahtliku sektori võrdlus toob esile esimese jäämise suhtelisse mugavustsooni.
Siinkohal tasuks meenutada lugu sellest, et areng saab alguse sealt, kus lõpeb mugavus. Et napi maksurahaga endale pandud kohustusi kvaliteetselt täita, ei pea mainitud partnerlust pelgama.
Võimalus panustada senisest veel rohkem vabatahtlike ühendustega koostöösse – ja mitte ainult projektipõhiselt – on antud Pärnulegi. Praegu on õige aeg töötada välja tegevuskava, mis näitab ära, millistes valdkondades ja mil määral me kodanikke kaasama hakkame. See teema on toodud lauale.
Head pärnakad, mõnusat ja teguderohket 2012. aastat!