Nädalast jäi kõlama: Ebaõiglane maraton

Foto: Andres G. Adamson

Homme täitub meil 67 päeva ajast, mil oleme sellel eriolukorra maratonirajal üheskoos jooksnud. Tulemusega võib ju täitsa rahule jääda, arvestades, et enamik meist ­enne võistlust liiga usinalt trenni ­teha ei teadnud ja radagi oli suuremale osale võistlejatest tundmatu.

Ka homme õhtuks me ei jõua koroonafinišisse, tegemist on pigem vahefiniši või väikese söögi-joogipeatusega, peale ­mida ei tohi end veel kaugeltki lõdvaks lasta. Mõistlikus tempos tuleb edasi sörkida, sest selle jooksu puhul pole teada, millal finišisse jõuad, ja kas võib olla kindel, et vahepeal uut stardipauku ei anta või hoopis distantsi ei pikendata.

Mõni ütleb, et sedasi ei ole aus. Nõus, täiesti! Aga koroonamaraton ongi salakaval: isegi kui me allume reeglitele, võib koroona olukorda silmagi pilgutamata muuta. Ja kaebama ei ole kahjuks mitte kellelegi minna.