Silvia Paluoja: Lummavad konnasaared

Rohtu kasvanud alad on heaks elukohaks ja toidulauaks igasugu putukatele-mutukatele. Foto: Kristjan Teedema

Muruniitja mürin põrkab vastu majaseinu. Keegi lõikab võililledel päid maha. Vähendab tiivuliste töörabajate toidulauda, aitab kaasa liikide kadumisele. See on nagu sõltuvushaigus, et vaevalt kasvuhoogu sattunud rohi tuleb pügada madalaks kui golfiväljakul. Nii kestabki kevadest sügiseni ­võiduajamine kinnistuomanike vahel, sest kes siis tahaks võrdlustabelis kehvem olla. Las need kliimaaktivistid kiunuvad ja looduskaitsjad tänitavad: ise tean, mis ma oma aias teen.

Üle kinolina jookseb kaamerapilt, üld- ja lähi­vaates modernne iluaed suurlinna kõrghoonete vahel. Kümnetel ruutmeetritel laiutavad kõrrelised ja vikerkaarevärvilised püsikud, nagu oleksime sattunud põlise talumaja juurde, mille ümbrus pole aastaid vikatit näinud. Peategelane, üle 70aastane hollandlane Piet Oudolf ütleb, et aeda kujundades asetab ta taimed justkui lavale ja laseb neil esineda. Peatähtis on looduslik mitmekesisus ja maailmakuulus aiadisainer ­tahab temast tehtud filmiga “Viis aastaaega. ­Piet Oudolfi aiad” muuta vaataja mõtteviisi ja arusaama ilust.

Ma ei ole laisk, hoian siin elurikkust – selline juhtmõte joonistub plakatil.