Viktoria Ellermaa: Mina kui üks 1,316 miljonist

Pärnu-Jaagupi põhikooli 9. klassi õpilane Viktoria Ellermaa on jõudnud veendumusele, et tema kodumaa on maailmas ainulaadne. Foto: Urmas Luik

Kunagi mõtlesin, et kui ma saan täiskasvanuks, kolin kindlalt ­välismaale. Siin pole suurlinnu nagu Ameerikas, mägesid nagu Austrias ega palavaid päikeselisi päevi, nagu on ­näiteks Kreekas või Itaalias. Meie kõige kõrgem punkt on vaid 318meetrine Suur Munamägi ja ilm on püsimatu nagu suhkrut söönud laps. Muutlikku ilma kinnitab juba tänane päev, mil olen näinud nii äikest, päikest, rahet kui ka lumesadu. Hiiglaslike ­riikide kõrval tundus Eesti oma 1,3 miljoni elanikuga mulle kuidagi tühise ja tähtsusetuna. Vanemaks saades olen mõistnud, et teistest riikidest erinemine ei ole halb, vaid muudab Eesti just omanäoliseks ja väärtuslikuks.

Iga inimene maailmas ei saa öelda, et ta on eestlane. Leidub miljoneid inimesi, kes ei tea, mis tunne on seista laulukaare all, külg külje kõrval kaasmaalastega, ja laulda kogu hingest üheskoos rahvalaule või tantsida suurel Kalevi staadionil kuid õpitud rahvatantse. Välismaalastele on 24. veebruar nagu iga teine päev, ent eestlastele pidupäev, mil heiskame oma kauni sinimustvalge lipu, laulame hümni, vaatame hommiku­poolikul paraadi ja õhtul presidendi vastuvõttu. Need kogemused ja traditsioonid on omased vaid eestlastele.

Suvevaheajal meeldib mulle väga reisida ja tutvuda muude rahvaste kultuuriga. Näiteks 2018. aasta suvel veetsin paar nädalat Hiinas. Nagu mina huvitusin sealsetest oludest, pakkus minu sealolek huvi paljudele kohalikele, kes astusid ligi ja esitasid nii minule kui ka minuga koos Hiinat avastama tulnud sõpradele küsimusi. Kuna paistsime oma blondide juuste ja heleda nahaga kohalike seast üpris hästi välja, oli kõige sagedasem küsimus mõistagi “Kust te pärit olete?”.