Isabell Maripuu: Päev pärast eriolukorda

Kas oleme valmis hiidlaineks või olukorraks, kus Päike paiskab ühel hetkel välja rohkem laetud osakesi ja need halvavad kogu sidesüsteemi, millest me praegu tohutult sõltume. Foto: Elmo Riig

Eriolukord on lõppenud, kuid kõik teatavad kui ühest suust, et viirus ei kao kusagile, see jääb meid saatma pikalt ning vaid loodame, et nii ägeda nakatumisega ja suure ohvrite arvuga ei tule enam tegemist.

Viirusega võitlemist oleme nüüd veidi harjutanud, ehk isegi korraks teame, mida ja kuidas teha, aga ülejäänud globaalsed õnnetused? Kas teame, mida teha, kui meid tabab tsunami, mille põhjustab sügavalt maapõuest just Läänemerre paiskunud magma ning kogu Lääne- ja Pärnumaa saavad üle ujutatud. Kas teame, mida teha, kui Eesti kohale on jõudnud tohutu saastepilv ja õhk on muutunud hingamiskõlbmatuks? Või kui meie mageveeallikad on kellegi kurja käe või rumala reostuse tõttu muutunud mürgisteks? Või Päike paiskab ühel hetkel välja rohkem laetud osakesi ja need halvavad kogu sidesüsteemi, millest me praegu tohutult sõltume. Või asteroiditükike kukub mitte Saaremaale, vaid Tallinna.

Ma ei räägi juba sellistest reaalsematest ohtudest nagu radioaktiivne saaste mõnest lähedal asuvast tuumajaamast, kuumalainetest, mille tõttu metsad põlevad ja inimesed surevad rabandusse. Ja me oleme juba veidi kogenudki olukorda, kus mingil põhjusel jääme elektrienergiata, ja mis kõik juhtub mobiiliside või kaupluste kassadega.

Kas oleme valmis sellisteks olukordadeks? Tundub, et ei. Selgus, et e-riigis pole veel paljudel internettigi ega ühtset programmi, mida õpilased-õpetajad võiks kinnisilmi oma töös rakendada. Ei jätku kaitse- ega puhastusvahendeid. Et teadlased küll suudaksid oma tööd teha, kuid labor, mis on ammu olemas, ei toimi.

Muidugi võib küsida, kas üldse saab kõigeks valmis olla.

Mulle tundub, siit kodumätta otsast vaadates saaks üht-teist ikka ette võtta küll. Praegu arutatakse selle üle, kas ja kui palju anda volitusi eri ametitele. Jah, aga see on jälle praegusele olukorrale reageerimine. Otsused, mis nõuavad kiiret ja adekvaatset tegutsemist eri kriisiolukordades, ei peaks sõltuma sellest, kes parajasti valitsuse moodustab või kui targad ja andekad inimesed juhivad meie ameteid ja mida võimaldavad varem vastu võetud seadused.

Usun, et need keldrid on Pärnus ikka veel olemas: kas neid hoitakse korras, et ohu korral saaks sinna varjuda?

Meil tarku ja haritud inimesi küll, eri valdkondade teadlasi, kes suudaks tekitada riiulitäie kaustu stsenaariumidega juhtuda võivatest olukordadest ja siis juhtumi raskusastme järgi töötama välja esmased kiirreageerimise abinõud. Ja kui siis midagi erakordset toimub, võtab valitsus või amet olukorrale vastava kausta, vaatab sellest, millise raskusastme kirjeldusele see vastab ja hakkab tegutsema.

Mäletan Vene ajast nalja, kus mees töötas traktoritehases ja tassis detaile koju, et endale traktor ehitada. Aga iga kord, kui ta pani detailid kokku, tuli välja tank. Meilgi peaks olema selline võimalus, et kui on vaja maske või filtreid õhku puhastama, ei hakka me neid mööda maailma taga ajama, vaid meie endi riide-, rõivatööstus hakkab järgmisel päeval neid tootma. Kui tarvis puhastusvahendeid, on meie piiritusetootjad kohe ametis. Kui on läinud elekter, siis generaatorid töötavad telefonimastides ja kindlasti haiglates. Kütusevaru maa-alused hoidlad. Toidu ja joogivee varu. On ju võimalik varuda pikalt säilivaid toiduaineid ja kui nende tähtaeg hakkab lõppema, annetada need kas või toidupangale või paisata sõbraliku hinnaga müüki, aga varu peaks pidevalt olema.

Mäletan lapsena, kuidas 1960ndatel korraldati õpilastele tuumarünnaku õppusi. Tean, et läksime kusagile maa-alusesse pikkade käikudega keldrisse, kusjuures enne seda panime pähe gaasimaski. Usun, et need keldrid on Pärnus ikka veel olemas: kas neid hoitakse korras, et ohu korral saaks sinna varjuda? Tean, et näiteks Helsingis on elamurajooni maa-alused autogaraažid valmis ohu korral pakkuma elanikele varjupaika. Kas meil ka?

Muidugi oli hea meel näha, kui hästi tuli meie politsei toime piiride sulgemisega, kui ennastsalgavalt töötasid meie meedikud, kui kenasti said hakkama õpetajad ja pered, kui hästi toimisid toidukauplused. Suur tänu neile.

Aga kas sellest piisab järgmises kriisis? Mõelgem sellele juba nüüd.