/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Poole jaanuari pealt peame tõdema, et Eesti majanduslik olukord halveneb kiiremini, kui seda osati läinud aasta lõpus karta. Riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi sõnutsi on viimane häda selgelt pärale jõudnud. Viimases hädas pidavat vanakuratki kärbseid sööma ja tema rollis on praegu valitsus.
Veebruaris on ilmselt möödapääsmatu negatiivse lisaeelarve vastuvõtmine. Hinnanguliselt olevat vaja säästa kaheksa miljardit krooni. Reservid on möödunud aasta üle viiemiljardilise puudujäägi katmisega juba kuue miljardi võrra vähenenud. Milline hoiupõrsas läheb katkilöömisele? Kunagine hansapankur Indrek Neivelt viitab sotsiaalprogrammide vähendamisele, eelarvekulude kärpimisele ja palkade alandamisele 10 kuni 15 protsendi võrra.
Rahandusminister Ivari Padar võinuks riigieelarveseaduse alusel läinud aasta maksude alalaekumise puhul kulusid külmutada, aga ta ei teinud seda. Sel aastal pole sellest enam pääsu, sest tarbimise vähenedes maksude alalaekumine süveneb.
Sotsiaalprogrammide mõistes läheb valitsus tõenäoliselt ühiskonna kõige nõrgemate rahakoti kallale. Iga päevaga muutub üha tõenäolisemaks, et pensionärid sel aastal oma elatusraha tõusu ei näe. Ongi juba 2,5 miljardit ”säästetud“!
Suurinvestor Joakim Helenius leiab, et valitsus peab senisest rohkem oma kulutusi kärpima, muidu langust üle ei ela. Kahju, et Stenbocki majas ei taheta järgida 1930ndate majanduskriisist jagusaamise mudelit, mis esimese asjana nägi ette riigivalitsemise kulude kärpimist ja kõige hädisemate aitamist.