Laura Vadam: Kas ootame järgmist üleilmset raputajat, et lähedaste pärast muret tunda?

Jätkame vanavanematele mõtlemist, aga hoiame meeles nooremaidki: sõpru, õdesid-vendi, tütreid-poegi ja lapselapsi, kes niisamuti võivad meie teadmata haigusega kimpus olla Foto: Laura Oks

Mul on siiani meeles põhikooli söögivahetund, mil lappasin klassiõdedega bioloogiaõpikut, üritades kontrolltöö teemat diagonaalis lugedes meelde jätta. Korrutasin ja pigistasin silmad kinni, lootes, et nii võtab mõistus asju kergemini vastu.

Tervis on organismi loomulik seisund. Tervis on organismi loomulik seisund. Tervis on organismi loomulik seisund. Ma olin kui rikkis makk, mis mängis sama lugu. Ent on sõnu ja teemasid, mis väärivad tähelepanu ja mida on vaja kedrata – see lause on mul siiani meeles.

Tunnistan, et pole oma 26 eluaasta jooksul tervise pärast palju muretsenud. Praegu, pärast koroonatrianglit, mõistan, kui ilus on vanaema komme sõbrannale helistades küsida “Kuidas puus? Kuidas jalad?”. Võib-olla tuleb selline jutt vanadusega. Aga miks mitte varem?