Neljajalgsed päästjad riskivad otsingul eluga

“Päästa!” hüüab Erik Mäesep oma Saksa lambakoerale Jetile. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Saksa lambakoer Jeti sööstab omaniku käsul minu poole, haugub lõugu laksutades ja mulle ainiti otsa vaadates. Ja saab veel selle eest kiita ka! Jeti on edukalt täitnud ülesande peremehele häälekalt teada anda, et on leidnud minu kui eksinud marjulise metsast üles.

​Karjääriäärses okasmetsas kajavad veel kümned ja kümned haugatused, millele alati järgneb innukas kiitmine, pärast mida matsuvad suud mõnust – alanud on Eesti päästekoerte ühingu Pärnu rühma kolmetunnine trennipäev. Teinekord venib see viietunnisekski.

Ehkki kõik kuus neljajalgset, teiste seas neljakuune dobermannikutsikas, on inimeste vastu sõbralikud, ei ole need loomad nunnutamiseks. Vähemalt mitte siis, kui töö käib: nad on profid, kes lihvivad oskusi mitu korda nädalas.

Harjutus edukalt sooritatud, ei koonerda ükski omanik kiidusõnade, hellituste ega maiuste jagamisega. Nagu kinnitab kuldse retriiveri Oti omanik ja koerajuht Airika Roosma, teevad ühingu vabatahtlikud kõik, et nende neljakäpalised abilised naudiksid igat trennihetke, siis jätkub neil indu.

Tüüpilisel trennipäeval harjutavad neoonoranžis “Pääste” kirjaga vestis otsingukoerad kordamööda ühekaupa, kuidas kannatanu leidmisest omanikule teada anda ja metsa eksinut õhku või maapinda nuusutades leida, ning otsivad põllult või muult maa-alalt tarbeesemeid, näiteks seenenuga, kinnast või võtit, mille kadunu on maha pillanud.